Varro Vooglaid kirjutab raskustest, millega meediaväljaannetega suheldes tuleb oma õiguste ja huvide eest seistes kokku puutuda, selgitades, kuidas tema vastulaused EPL-ile ja ERR-ile kas osaliselt või täielikult avaldamata jäeti.
Selle nädala esmaspäeval avaldas Eesti Päevaleht juhtkirja, milles heideti minule isiklikult ja kaudselt SAPTK-le üldiselt ette silmakirjalikkust. Lehe anonüümselt avaldatud hinnangu kohaselt olevat ma otsedemokraatia võimaluste taastamise eest seisma asudes teinud konjukturistliku kannapöörde, kuna varem olen väljendanud sümpaatiat aristokraatia ja monarhia suhtes.
Juba sama päeva ennelõunal kell 11.36 saatsin EPL-i arvamustoimetuse juhataja Krister Parisele oma vastulause, kus kirjutasin:
Tere!
Saadan vastulause EPL-i tänases juhtkirjas minu suunal esitatud kriitikale. Loodan, et vastulause saab võimalikult pea avaldada, et lugejatel oleks võimalik kuulata ära ka teine pool. Muudatusi minu tekstis võib teha üksnes kooskõlastatult.
Head,
Varro Vooglaid
Vähem kui 10 minutit hiljem sain Kriter Pariselt vastuse, et ta on nõus minu vastulause avaldama EPL-i veebilehel, tehes selle tasuta loetavaks. Mõnikümmend minutit pärast seda vastasin, et eelistaksin siiski vastulause avaldamist samas formaadis kui kriitika, millele see vastab ehk paberlehes ja veebis. Sellega meie kirjavahetus lõppes.
Teisipäeval avastasin aga, et minu vastulauset EPL-is avaldatud ei ole ning sama järelduse pidin tegema ka kolmapäeval. Kui ka neljapäevases lehes polnud minu vastulauset avaldatud, kirjutasin kell 10.31 uuesti Parisele:
Tere!
Kui ma ei eksi, siis pole EPL siiani minu vastulauset avaldanud, olgugi, et nädal hakkab juba läbi saama.
Saatsin oma vastulause Teile esmaspäeval kell 11:36, eeldades, et see võiks saada avaldatud järgmise päeva lehes, nagu tunduks mõistlik ja viisakas. Ütleb ju ajakirjanduseetika koodekski, et kui kellegi suhtes esitatakse tõsiseid süüdistusi — mida süüdistus silmakirjalikkuses kahtlemata on –, siis tuleks talle vastulause võimalust pakkuda võimalusel samas numbris või võimalikult pea.
Asjaolu, et minu vastulause on endiselt avaldamata, paneb mind aga imestama, pidades silmas, et eeldatavasti Te ju tegelikult tahaksite olla professionaalne ja eetiline ajakirjanik – miks siis mitte ajada asju korrektselt ja väärikalt?
Head,
Varro Vooglaid
Sama päeva õhtul kella 18 paiku sain lakoonilise vastuse, kus Paris selgitas, et minu artiklit ei ole põhjust käsitleda faktivigu ümberlükkava vastulausena, millele tuleks paberlehes ruumi leida. "Pigem on tegemist Teie vaadete kirjeldusega, mis ennekõike kinnitavad meiegi juhtkirjas öeldut," selgitas Paris ja kordas oma seisukohta, et minu vastulause võiks avaldada EPL-i veebis ja Delfis, aga lehte seda ei panda.
Seepeale saatsin omalt poolt vastuse, kus kirjutasin: "Kas ma saan õigesti aru, et Te keeldute minu vastulause avaldamisest samas vormis kui kriitika, mille EPL minu vastu suunas? Ma ei väidagi, nagu oleks tegu faktivigu ümber lükkava vastulausega – tegu on minu püüdlusega tõrjuda minu vastu suunatud kriitikat ning ma loomulikult sooviksin, et minu vastus jõuaks samasuguse auditooriumini kui kriitika, millele ma vastan."
Sellele kirjale ma enam vastust ei saanud ja ilmselt võib loo lugeda lõppenuks tõdemusega, et Eesti Päevaleht keeldus andmast mulle võimalust kaitsta end toimetuse kriitika eest samas formaadis ja sama auditooriumi ees, mida kasutati mulle silmakirjalikkuse etteheite tegemiseks.
Mõnevõrra sarnane lugu leidis aset suhetes Eesti Rahvusringhäälinguga. Nimelt lasi Vikerraadio teisipäeval eetrisse ERR-i portaalide peatoimetaja Rain Kooli päevakommentaari, milles tehti minu suunal Eesti Päevalehe toimetuse süüdistustega väga sarnaseid etteheiteid. Hiljem avaldas Kooli oma kommentaari ka ERR-i portaalis arvamusloona.
Kooli andis mulle oma kommentaarist tund enne selle eetrisse minemist teada, mainides, et see tekitab mulle ka vastulause õiguse, mispeale vastasin mobiiltelefoni abil: "Saatsin just EPL-ile samasisulise vastulause ja muidugi võin vastulause vorpida ka ERR-ile, kuigi eks ta tüütu ole."
Veidi hiljem lisasin teises e-kirjas: "Eks ma püüan midagi kirjutada. Aga kahju muidugi, et arutelu ei alga küsimuse püstitamisest selle kohta, kuidas tõlgendada minu toetust rahvaalgatuse taastamisele mu varem väljendatud seisukohtade valguses – nagu näed, vastan Sulle meeleldi –, vaid esimese asjana tõstatad kohe avaliku kahtlustuse valetamises või vassimises ning räägid plekkidest maine küljes. Muidugi olen selliste asjadega juba harjunud, aga toredaks see sellegi poolest ei saa."
Sama päeva õhtul saatsin vastulause ära ning Rain Kooli avaldas selle järgmisel päeval ERR-i portaalis – selle osas oli kõik korrektne. Kuid kui vaadata olukorda tervikuna, siis jäi õhku tõsine probleem – nimelt see, et sain võimaluse minu vastu suunatud kriitika tõrjumiseks vaid ERR-i portaalis, mitte aga Vikerraadios, kus kriitika algselt esitati ning mille kaudu see jõudis oluliselt suurema ja ka oluliselt erineva auditooriumini kui ERR-i portaali lugejaskond.
Seepärast kirjutasin probleemist Koolile ja lisasin kirjast koopia ka ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, küsides: "Millise hinnangu Sa ise sellisele olukorrale annaksid ja kas Sinu arvates on minu vastulause võimalus sisuliselt teostunud? Kui Sa nendid, et siin on probleem, siis kas ma saaks vastulause esitada ka niisuguses vormis, mis välistaks osutatud ebasümmeetria, võimaldades vastuväited toimetada sellise hulga inimesteni, mis oleks Sinu kriitikat kuulnute arvuga võrreldav?"
Kooli vastas mulle ja väljendas oma seisukohta, et tema hinnangul on minu vastulause minu suhtes esitatud kriitikaga "üsnagi proportsionaalne", kuid samas edastas ta minu seisukoha Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmusele, kes saavat otsustada, kuidas antud olukorras talitada. Seepeale saatsin veel kord omalt poolt vastuse nii Koolile, Tammerikile kui ka Rõõmusele, märkides:
"Sinu kriitika sai avaldatud kahes meediumis, nii Vikerraadios kui ka ERR.ee portaalis, samas kui vastulauseks avanes võimalus neist vaid ühes ehk ERR.ee portaalis (kus mu vastus on alaliselt kõrvuti Sinu kriitikaga), mis on seejuures sekundaarne (väiksema kõlapinnaga) kanal. Võimalik, et eksin, aga mulle näib, et niisugune olukord ei ole kooskõlas ajakirjanduseetika koodeksi põhimõtetega, mille kohaselt tuleks anda võimalus kriitikale vastamiseks kriitika esitamisega samas meediumis. Küsimus ei olegi niivõrd selles, et ma praegu midagi nõuaksin, kuivõrd selles, et mind huvitab, kuidas ERR ise püüab selliseid olukordi lahendada moel, mida peetaks õiglaseks."
Sellega meie kirjavahetus ka lõppes. Põhjus, miks ma üldse niisugusele kirjavahetusele aega kulutan ning sellest siingi kirjutan, seisneb vaid ühes – näidata laiemale ringile inimestele faktidele tuginedes, millisel kallutatud moel liberaalselt meelestatud meediaväljeanded Eestis tegutsevad ning kui palju aega, energiat ja närve tuleb kulutada, et oma huvide ja õiguste eest seista. See, mida siingi näeme, on vaid väga väike killuke mõõtmatult suuremast probleemist, ent ometi kannavad ka niisugused killud endas informatsiooni terviku kohta.
Minus ei ole juba ammu usku Eesti massimeedia suutlikkusse käituda ausameelsel ja väärikal moel (kuigi, tõsi, erinevates väljaannetes töötab inimesi, kelle kohta ei saa sama öelda) ja mulle näib, et ka väga paljud teised inimesed on selle usu minetanud. Niisuguse asjade käigu põhjuseid tasub aga otsida meedia enda käitumisest ning soovimatusest järgida oma tegevuses ajakirjanduseetika ning lihtsalt härrasmeheliku käitumise elementaarseid põhimõtteid.