Enne kui kingite oma lapsele või lapselapsele jõuludeks nutitelefoni on mõistlik kaaluda kristliku kolumnisti Jonathon van Mareni kümmet väga mõjusat põhjust, miks siiski selle kahjuks otsustada. Jättes lapsele nutitelefoni kinkimata, võite säästa teda kokkupuutest väga tõsistest ohtudega nagu pornograafia ja küberkiusamine.

Reaktsioonid minu hiljutisele artiklile, milles ma kirjutan kohutavast juhtumist, kus poiss pilastas oma noori õetütreid, olles eelnevalt sünnipäevakingiks saadud nutitelefonist pornot vaadanud ning sellest oma koletuks teoks inspiratsiooni saanud, on taaskord näidanud, et paljud lapsevanemad lihtsalt ei taha endale teadvustada ohte, mida nutitelefonid endast nende laste jaoks kujutavad.

Kommentaatorid hakkasid seepeale minu suunas pilduma arvukaid tõsiselt rumalaid ja läbimõtlemata süüdistusi, näiteks väites, et ma olevat mingisugune tagurlik ludiit. Peaks olema aga ilmselge, et selleks ei pea olema tehnoloogiavastane, et ära tunda mõningate seadme ohte. Me kõik ju nõustume, et lapsed ei tohiks autosid juhtida, kuna see oleks ohtlik. See ei tähenda samas, et me oleksime seetõttu veel autode vastu.

Lisaks ei näi paljud olevad teadlikud tõsiasjast, et pornograafia on viinud seksuaalse vägivalla peavoolu ning et suur enamus noori vaatab oma nutitelefonidest pornot. See on kahetsusväärne reaalsus ning ma võiksin teile rääkida sadu lugusid sellest, kuidas uskumatult noored lapsed nutitelefonide kaudu pornole ligi pääsevad ning kuidas see sageli nende elusid veel mitmete hilisemate aastate vältel mõjutab.

Ma võiksin koguni tuua 20 põhjust, miks te ei tohiks oma lapsele nutitelefoni anda, kuid siin on kõigest kümme peamist põhjust:

(1) Paljud vanemad usuvad ekslikult, et kui nende lapsel on nutitelefon, siis on neil veel võimalik nende käitumist kontrollida. Tegelikult on aga peaaegu võimatu sellist seadet täielikult kahjuliku sisu vastu kindlustada (kuigi selleks saab siiski ette võtta mõningaid väga olulisi samme) ning 71% teismelistest varjavad oma nutitelefonikasutust vanemate eest. Paljud vanemad on mulle öelnud, kui kergendatud nad on, et nende lapsed ei ole sattunud pornograafiast sõltuvusse ega pole “selle värgiga” tegemist teinud, teades tegelikult väga hästi, et see ei vasta tõele.

(2) Nagu Vanity Fair’i ajakirjanik Nancy Jo Sales oma põrmustavas raamatus American Girls: Social Media and the Secret Lives of Teenagers (Ameerika tüdrukud: sotsiaalmeedia ja teismeliste salaelu) paljastas, on seksuaalsete sõnumite ja endast alastipiltide saatmine nüüdseks muutunud üldlevinuks kõikides koolides alates suurtest linnadest kuni “piiblivööndi” maakohtadeni välja. Ma olen viimastel aastatel sellel teemal intervjueerinud mitmeid koolitüdrukuid kristlikest koolidest ning nad kõik rääkisid mulle täpselt sama: surve endast alastipiltide saatmiseks on lakkamatu. Andes oma lapsele nutitelefoni loote võimaluse, et teda võidakse samuti sellisel viisil survestama hakata. Kahjuks annavad paljud lapsed sellisele survele ka järele ning selle tulemuseks on rikutud elud, kuna need pildid jäävad igaveseks internetti.

(3) Keskmine vanus, mil lapsed esmakordselt pornot vaatavad on nüüd 11. (Kõige noorem pornosõltlane, keda ma kohanud olen, sai koduõpet.) Andes lapsele seadme, mida on võimatu täielikult kontrollida ning kahjuliku sisu vastu kindlustada, avate talle värava ligipääsuks kogu seksuaalsele kõlvatusele, mis internetis olemas on. Enamus tänapäeva noori vaatab pornograafiat, nii poisid kui tüdrukud. Enamik neist on näinud asju (sealhulgas ka groteskset seksuaalset vägivalda), mida varasemad põlvkonnad ei oleks osanud isegi ette kujutada. Anda neile selline võimalus ja kiusatus sellises vanuses, mil me ei usalda neile anda isegi hääletusõigust ega luba alkoholi tarbida, suitsetada ega autot juhtida, on täiesti mõistusevastane, kuna pornograafia võib olla nende jaoks veel ohtlikum.

(4) Enamik lapsi puutub seksuaalse vägivallaga kokku pornograafia kaudu ning pornograafiaga omakorda nutitelefonide kaudu. Nagu ma oma eelmises artiklis kirjutasin, märkavad asjatundjad üha enam, et lapsed proovivad teiste laste peal seda, mida nad pornofilmides näevad. Suurbritannias uuritakse juba kümneid tuhandeid juhtumeid, kus lapsed on teisi lapsi seksuaalselt kuritarvitanud ning ka Ühendriikide tervishoiutöötajad löövad häirekella.

(5) Meie ühiskond ei ole veel välja mõelnud, kuidas neid tehnoloogiaid kontrollida. Tegelikult hoiatavad ka need samad Ränioru eksperdid, kes need seadmed ja ekraanid lõid, et need avaldavad lastele väga negatiivset mõju, mistõttu ei anna nad oma lastele kas üldse nutitelefone või piiravad rangelt nende kasutamise aega. Kui isegi nutitelefonide välja töötajad ütlevad, et need on noortele ohtlikud, siis oleks meil ehk targem neid kuulda võtta.

(6) Pornotootjad üritavad aktiivselt lapsi pornograafiat vaatama panna. Mõned on lisanud hardcore pornovideotele märksõnadena fraase nagu “Seikleja Dora” (Dora the Explorer – lastele suunatud hariduslik multikas), et lapsed nende materjali otsa satuksid. Kuigi teie laps ei pruugi pornograafiat otsida, jahib pornograafia aga kindlasti teie last.

(7) Pornotootjad on oma sisu digitaalselt ümber töödelnud, et muuta see nutitelefoni kaudu paremini ligipääsetavaks. Nad teavad, et valdav enamus noori ei vaata nende materjali enam süle- ega lauaarvutitest ega telekast. Enamus noori vaatab pornograafiat oma nutitelefonist oma magamistoas. Isegi kui vanemad on piiranud WiFi kasutust, on tänapäeval lihtne peaaegu igast kohast tasuta WiFit leida. Seega kuigi võite olla veendunud, et teie laps või teismeline suudab vastu panna lakkamatutele seksuaalsetele kiusatustele, mida ligipääs pornograafiale neis tekitab, on pornotootjad üsna kindlad, et nad suudavad selle võitluse võita.

(8) Nutitelefonid võimaldavad lastele ligipääsu esimesele keskkonnale ajaloos, kus puudub igasugune täiskasvanute järelvalve. Põhjus, miks küberkiusamine on nii tõhus ja ohtlik, peitub tõsiasjas, et sotsiaalmeedia on loonud noortele alternatiivse maailma, mis ei ole ligipääsetav nende vanematele ega eestkostjatele. Veel põlvkonna eest lõppes kiusamine vähemalt siis kui laps koolist koju jõudis, kuid nüüd on võib kiusamine jätkuda ka kodus, tema magamistoas. Sellest kurvast tõsiasjast räägib ka küberkiusamisest põhjustatud enesetappude laine.

(9) Lapsed ei vaja nutitelefone. Muidugi nad ise arvavad, et nad vajavad, sest nad tahavad ligipääsu sotsiaalmeediale ja Internetile. Kes ei sooviks ligipääsu millelegi, mis suudab vastata kõikidele tema küsimustele? Kuid arvestades selle tööriista tohutut võimu, on uskumatult naiivne arvata, et lapsed ja noored teismelised on piisavalt küpsed, et sellega toime tulla, kui isegi nutitelefoni mõju täiskasvanutele (nt tehnoloogilise sõltuvuse plahvatuslik kasv) viitab sellele, et isegi meie pole veel aru saanud, kuidas seda tehnoloogiat vastutustundlikult kasutada. Kui nad vajavad telefoni helistamiseks ja sõnumite saatmiseks, siis hankige neile seade, millel puudub ligipääs internetile.

(10) Nutitelefonid röövivad lastelt sageli huvi teiste, tervislikemate tegevuste vastu – nagu lugemine, värskes õhus liikumine või perekonnaga aja veetmine. Ma olen kindel, et see ei tule kellelegi üllatusena, kes on oma lapsele nutitelefoni andnud, et nutitelefon hõivab kiiresti tohutult suure osa nende lapse elust. Selline asjade käik oli muidugi ootuspärane, sest ega nad seda ilmaasjata nii tungivalt ei luninud.

Tõlkis Martin Vaher

13-aastane poiss pilastas oma õelapsi, olles vaadanud sünnipäevaks saadud nutitelefonist pornot

Tunnustatud Saksa neuroteadlane hoiatab digitaalse dementsuse eest

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!