"Ma tean, kuidas need lapsed ennast tunnevad. Ma kaotasin oma isa päeval, kui ta teatas, et ta tahab saada naiseks. Ajal kui ma alles seedisin seda uudist, sain ma temalt järgmise löögi: mu isa teatas, et ta pole mitte kunagi lapsi soovinud," kirjutab isa "soovahetuse" teismelisena üle elanud autor Denise Schick.
Bruce "Caitlyn" Jenner ja tema 22-aastane transsoolisest meesterahvast "tüdruksõber" Sophia kuulutasid, et nad soovivad kogeda emadust. Ühendkuningriigi väljaanne Mirror vahendab Jenneri, kes on kuue lapse bioloogiline isa ja kellel on neli kasulast, sõnu: "Mul ei ole kunagi olnud võimalust kasvatada last ema rollis ja ma olen sellest alati unistanud."
Teine transsooline paar, Precious ja Myles Brady Davis, teatasid juulikuus, et nad saavad vanemateks. "Me jätkuvalt loodame, et oma loo jagamine inspireerib inimesi ja nad saavad aru, et meie maailmas on olemas mitmesuguseid perekondi ning et seda tuleb tunnustada."
Peavoolu ajakirjandus loomulikult kiidab kirjeldatud transsoolisi paare, viidates nende soovidele ja kogemustele kui olulistele sammudele transsoolise eluviisi normaliseerimise teel. Aga kuidas tunnevad ennast sellises keskkonnas üles kasvavad lapsed? Kas nemad kiidavad ka sellise elustiili valiku heaks?
Sellisesse olukorda sattunud lastel soovitatakse kas tunnustada oma vanemate valikuid või stoiliselt nende elu pea peale pööranud olukorrad välja kannatada. Üks 16-aastane nooruk rääkis, kuidas ta peale isa soomuutmist tundis "ennast koos prügiga väljavisatuna ja tõrjutuna". Noormehel on probleeme enesehinnanguga ja sõbrad on ta isa valikute tõttu maha jätnud.
Noor tütarlaps tunnistas oma ebamugavustunnet, kui isa tahtis, ise naiseks riietatuna, temaga kodu mängida. Laps kurtis: "Ma tahan, et mu issi oleks mu issi, mitte mu sõbranna."
Mõned sugu muutvad isad on oma teismelistele ja täiskasvanud tütardele saatnud kirju, milles paluvad oma elustiilivalikute tunnustamist. Kui tütred väljendavad oma nõutust, on sellised isad ähvardanud suhete katkestamisega.
Paraku säherdustel juhtudel tunnevad paljud lapsed häbi ja piinlikkust. Sund oma vanema valikute tunnustamiseks ja nende õigustamiseks võib tekitada viha, hirmu ja ängi. Samuti üksindust ja mahajäetuse tunnet.
Laste pikaajalised ja lahendamata mured võivad viia depressiooni, toitumishäirete ja uimastavate ainete kuritarvitamiseni. Erinev olemise või mittekuulumise tunne põhjustab probleeme suhetes. Sellistel noortel pole kindlust ei Jumalas, religioonis, armastuses, ega oska nad määratleda oma seksuaalsust.
Ma tean, mida need lapsed ennast tunnevad. Ma kaotasin oma isa päeval, kui ta teatas, et ta tahab saada naiseks. Ajal, kui ma alles seedisin seda uudist, sain ma temalt järgmise löögi: mu isa teatas, et ta pole mitte kunagi lapsi soovinud.
Tema arust olime mina ja mu õed-vennad vead. Meie eksistents ei sobinud tema fantaasiatega. Isa ülestunnistused ajasid mind segadusse ja tegid mulle haiget. Ma soovisin isa, kes oleks mind armastanud ja tunnustanud, kes oleks mind pannud ennast tundma erilise tütrena. Selle asemel tundsin ma ennast põlatu ja hüljatuna.
Isa otsuse tõttu muutus kodune olukord selliseks, et ma tundsin ennast kogu aeg hirmul ja ebamugavalt. Tema kadedus minu vastu – kuna minul oli naise keha ja temal ei olnud – muundus vihaks ja ahistamiseks.
Mu isa soovid muutusid järjest pöörasemaks ja ta hakkas kandma minu riideid. Ma avastasin korduvalt oma aluspesu ja särke peidetuna käterätikute vahele ja pööningule. Ma õppisin paigutama oma riideid viisil, et ma sain kohe aru, kui keegi oli neis tuhninud. Kui ma sain aru, et ta oli mingit minu asja kandnud, ei suutnud ma seda ise enam kunagi selga panna.
Teismelisena ma jälgisin väga hoolikalt, kuidas ma riietusin. Ma küsisin alati endalt, kuidas mu isa minu välimuse peale vaataks. Kas minu riided tekitaksid temas kadedust ja soovi neid minult ilma minu nõusolekuta laenata? Ma vihkasin oma keha, sest see meenutas mulle kogu aeg seda, milliseks mu isa tahtis saada. Kui ma kosmeetikat kasutasin, pidin ma kogu aeg sõdima kujutluspiltidega, kuidas tema ennast värvib.
Aastate jooksul olen ma nõustamisseanssidel rääkinud paljude laste ja noortega. Nende jutt kinnitab, et minu lapsepõlve kogemused ei olnud sugugi erilised. Kui vanemad hakkavad taga ajama transsoolisi fantaasiaid, lapsed kannatavad.
Laste huvid peaksid vanemate trans-fantaasiatest olema alati tähtsamad. Eelpool viidatud transpaarid võivad küll tunda ennast hästi ja meediaväljaanded rõõmustavad koos nendega, kuid sellisesse keskkonda vangistatud lastel pole millegi üle rõõmu tunda. Lapsed ootavad, et keegi nende heaolu ja õnne eest hoolt kannaks.
Väljaandest The Federalist tõlkinud Karol Kallas