Lastekaitsepäeval räägitakse vajadusest kaitsta lapsi kui kõige haavatavamaid ühiskonna liikmeid, ent samal ajal vaikitakse süstemaatiliselt maha tuhandete laste iga-aastane sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine kui vaieldamatult kõige jõhkram ja mastaapsem laste õiguste rikkumine, osutab Varro Vooglaid.
Igal aastal tähistatakse 1. juunil ülemaailmset lastekaitsepäeva, väidetavalt lähtudes eesmärgist juhtida tähelepanu laste heaolule ja õigustele ning lastekaitse tähtsusele. Ometi saadab selle päeva tähistamist alati talumatu silmakirjalikkuse oreool, sest konkurentsitult kõige tõsisem lastekaitse-alane probleem ehk laste massiline sünnieelne tapmine vaikitakse ikka ja jälle maha.
Kuigi abortide arv on viimastel aastakümnetel langenud – ilmselt olulises osas ka seetõttu, et varasemast rohkem kasutatakse apteekides vabalt müügil olevaid abortiivse toimega nö SOS-pille –, tapeti Eestis 2018. aastal tahtlikult esile kutsutud abordi teel 3800 last. Seega tapetakse kõige viimase avalikult kättesaadava statistika kohaselt Eestis keskmiselt rohkem kui 10 last päevas, 70 last nädalas ja 300 last kuus. Kusjuures kõigi nende laste tapmist rahastab valitsus Haigekassa eelarvest, justkui oleks tegu tervishoiuteenusega.
Et ühtki ligilähedaseltki tõsist lastekaitse valdkonda kuuluvat probleemi Eestis ei eksisteeri, see on eriti selge mõeldes faktile, et alates 1956. aastast, mil ilma meditsiinilise vajaduseta abortide tegemine nõukogude võimu poolt seadustati, on meie maal sünnieelselt tapetud rohkem kui 1,5 miljonit last – st oluliselt suurem hulk inimesi kui praegusel ajal Eestis elanikke.
Ometi ei räägi sellest probleemist peaaegu mitte kunagi peaaegu mitte ükski poliitik, lastekaitseametnik, õiguskantsler, kohtunik, prokurör, advokaat ega ajakirjanik. Valitseb pea täielik vaikus, olgugi et iga inimese kõrgest väärikusest, hindamatust väärtusest ja võõrandamatutest õigustest armastatakse sageli juttu teha. Eriti eemaletõukav on see vaikus lastekaitsepäeval, mil kuuleme palju ilukõnesid sellest, kui tähtis on kaitsta lapsi kui ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid.
Olukord ei peaks niisugune olema. Iga poliitik, advokaat, ametnik ja ajakirjanik, just nagu ka kõik teised inimesed, saab otsustada mitte selle vaikimisega kaasa minna. Vabadusekäsitlusega, mille hinnaks on süütute inimeste massiline tapmine, ei pea leppima. Igaüks meist saab otsustada, et me ei pigista selle konkurentsitult suurima lastevastase vägivalla ja ühiskondliku ebaõigluse suhtes silmi kinni, vaid väljendame selle suhtes leppimatust – rahulikult ja viisakalt, aga kompromissitult ja kindlalt.
Igal juhul on selge, et kuni jätkub olukord, kus kõige nõrgemate, kaitsetumate ja süütumate inimeste ehk veel sündimata laste tahtlik tapmine on seaduslikuks arvatud ja ka riiklikult rahastatud, ei ole vähimatki põhjust rääkida Eestist kui inimõigusi austavast ja laste heaolust hoolivast riigist. Kõik vastupidised jutud on sügavalt valelikud.