Radikaalsed kliimaaktivistid liikumisest "Extinction Rebellion" 10. septembril 2020 Londoni tänavatel. Foto: Scanpix

Meie tsivilisatsiooni loomulik võitlus vabaduse eest on jõudnud lapsikusfaasi, mis tähendab jalgade trampimist, seosetut karjumist ja lõhkumist. Oleme sealmaal, et tsensuuri nimetatakse sõnavabaduseks ja tagakiusamist sallivuseks, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Millegipärast on mul tunne, et ka suured tuurid võtnud rassismivõitlus sumbub lõpuks nagu kõik muugi. Oma eluajal olen näinud tervet galeriitäit maailma kõige tähtsamaid küsimusi, mis nõudsid otsekohe lahendamist. Mingil ajal oli moes jahtida viimaseid koonduslaagrivalvureid, siis kaotada surmanuhtlus, siis kehtestada sookvoodid, siis likvideerida palgalõhe, siis välja juurida viimnegi natsionalism ja ksenofoobia, siis seadustada samasooliste abielud, siis peatada otsekohe saabuv kliimakatastroof, siis keelata vihakõned ja lämmatada populism. Praegu on käsil rassismi lõplik väljajuurimine. Kindlasti jäi midagi vahele, iga lugeja võib seda nimestikku täiendada.

Tahaks öelda, et kõik need teemad on tulnud ja läinud, kuid nii see päriselt ei ole. Tulnud on, aga läinud vaid osaliselt. Võiks öelda, et lahtine leek on kustunud ja moehullus läbi, kuid tuli miilab kuskil pinna all edasi, olles valmis iga hetk taas leegiks lahvatama. Võib-olla oleks täpsem öelda: on iga hetk käepärast, kui meedia soovib mingi teema taas suureks puhuda. Kuid ka need vaiksed miilamised liiguvad kuidagi edasi, arenevad, muutuvad. Nagu näiteks 1960ndate aastate põlvkonnaviha. Või antirahvuslus. Nad ei seisa paigal, vaid võtavad uusi vorme, osalt muidugi ka vanu. 

Seetõttu tekib kujutluspilt, nagu oleksid need mööduvad moeröögatused nagu vilkuvad tuled salapärasel ookeaniaurikul, mis kogu selle näiliselt kaootilise virr-varri all mööda pimedat ookeani vaikselt mingi teadmatu eesmärgi suunas kulgeb. Võib-olla ootab ees jäämägi, võib-olla teine kallas. Võib-olla murdlainetus, torm, karid.

Kuid mis laev see selline on? Mis on see südamik, millest võrsuvad kõik need võitlused – või siis vähemalt suurem osa neist? On neil mingi ühine nimetaja, mingi ühine alus, mis lubaks moeröögatusi ühe ja sama tungi erikujulisteks, oludest tingitud avaldusteks pidada?

Arvan, et selline südamik on olemas ja selleks on üksiku inimese järjest suurenev iseseisvumine ehk indiviidi emantsipatsioon. Mitte ühe inimese elukäigu lõikes – kuis lapsest saab nooruk ja noorukist iseseisev inimene – , vaid ma pean silmas üksikisiku õiguste ja vabaduste laienemist läänemaailmas läbi ajaloo. Kui vaadelda viimast viitkümmet aastat, siis on selle nähtuse fundamentaalne roll võrdlemisi selgelt näha. Kuid see on kõigest viimane vaatus. Kogu lääne tsivilisatsiooni ajalugu võib kirjeldada inimese kui ühiskonnaliikme järjest suurema iseseisvumise võtmes. See joon ei kajastu mitte üksnes kõrgkultuuris, vaid ka pärimuskultuuris (nt kui võrrelda eri ajajärkudel ladestunud kombestikku). Ka 16. sajandil alanud usupuhastust võib tema kollektivistlikest joontest (nt koguduse ühislaul) hoolimata vaadelda individualismi viljana, millel omakorda oli palju lähemaid ja kaugemaid tagajärgi. 

Alati pole nähtuste tagamaad ilmsed. Lugedes uudist, et Ameerika Filmiakadeemia kavatseb alates 2024. aastast pärjata Oscariga üksnes selliseid filme, mille tegijate hulgas on kas teatav protsent „vähemusi“ või käsitleb film neid oma teema poolest, siis on seda raske ühendada indiviidi emantsipatsiooniga, ent nii see ometi on.

Vähemuste all tuleb mõista eeskätt seksuaalvähemusi ja mustanahalisi; võitlust nende väidetava või tegeliku rõhumise vastu kannab individualismi idee: inimesel peab olema vabadus valida oma sugu ja abielluda kellega tahes ning kanda mistahes värvi nahka, ilma et see tema eduväljavaateid halvendaks. Niisamuti kannab toetub indiviidi õiguste ideele äärmusfeminism, mille üheks põhiteemaks palgalõhe ja „toksilise maskuliinsuse“ kõrval on soov kehtestada olukord, kus keegi ei julgeks isegi pomiseda, et kui naised lapsi ei sünnita, sureb rahvas välja. Lapsed, perekond ja abielu on kategoorilise raevuga kuulutatud igaühe eraasjaks, kõiki katseid asju natuke laiemalt näha tabab hukkamõist – tegemist olevat 19. sajandi meesšovinismiga, mis aheldab naisi pliidi külge ja teeb neist sünnitusmasinad.

Emantsipeerunud indiviid peab olema vaba ka oma rahvuse ja kultuuri „köidikuist“, nii et hispaanlane või iga hetk hakata soomlaseks ja vastupidi; samuti ei tohi teda ahistada niinimetatud tõdede ja faktide köidikud. Nende kõrvaldamiseks on välja töötatud sotsiaalkonstruktivismi lahinguversioon, mis peent filosofeerimist imiteerides naerab välja kõigepealt ajaloolise tõe ja seejärel kõik muudki tõed. (Kehtestades samal ajal küll ise uusi, aga see ongi eesmärk.)

Kokkuvõttes osutub indiviidi vabaduste kõige suuremaks ahistajaks kultuur kui selline, mis muuseas vastab tõele. Kultuur ei ole tõepoolest mingi „tähenduste pööris“, nagu on peen arvata, vaid keeldude ja käskude, peamiselt just keeldude süsteem. Igasugune mõtestatud kasvatus algab sõnadest „hea laps“, „paha laps“ ja „ei tohi“. Keelud saadavad meid kogu elu, ja peavadki saatma.

Samas on inimesed alati keeldudega võidelnud ja vabadust igatsenud. Need kaks tungi tasakaalustavad teineteist. Kui keelud liiga jäigaks muutuvad, on vaja uut messiat, kes kivinenud süsteemi raputaks. Kui vabadust saab liiga palju, laguneb kõik koost, kord lõpeb ja algab korralagedus. Korralagedus viib võrdlemisi kiiresti jõukude moodustumise ja mingi türannia kehtestamiseni, mis on tunduvalt hullem kui vana kord. Vabaduste väsimatu laiendamine viib lõpuks vabaduste kadumiseni. Selle näiteid on ajalugu täis. 

Viimaste aastakümnete suundumused toovad silme ette just sellise stsenaariumi. Emantsipeeruvad indiviidid on juba reetnud oma eesmärgi ning tegelevad üksikisiku vabaduse asemel karjadesse koondumise (Feministeerium, geiparaadid) ja uue türannia kehtestamisega (netipolitsei; Oscarite jagamise uus juhend; vihakõnelejate leidmine ja hävitamine). See seletab ka, miks sobib tõe, sugude ja rahvuste olematuse kontseptsiooniga nii hästi kokku äärmuslik keskkonnavõitlus, mis ei nõua taga mitte vabadusi, vaid keelde ja repressioone. Paljud neist võivad olla õigustatud, kuid fanaatiline viis, kuidas neid nõutakse, on täielikus vastuolus sellega, kuidas päästab maailma Boyan Slat.

Kokkuvõttes: meie tsivilisatsiooni loomulik võitlus vabaduse eest on jõudnud lapsikusfaasi, mis tähendab jalgade trampimist, seosetut karjumist ja lõhkumist. Oleme sealmaal, et tsensuuri nimetatakse sõnavabaduseks ja tagakiusamist sallivuseks.