Edmund Burke'i Seltsi juht Hardo Pajula. Foto: Scanpix

Postimehe kolumnist ja endine SEB majandusanalüütik Hardo Pajula, kes on üks Edmund Burke’i Seltsi asutajatest, räägib Eesti Ekspressis Priit Hõbemägile antud intervjuus, mis ajendas teda konservatiivse maailmavaate eest välja astuma.

Hardo Pajula sõnul jõudis ta konservatismi juurde samm-sammult. Üks tõuge oli 2014. aastal Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) Aadu Luukase missioonipreemia andmisele järgnenud kampaania, mis süüdistas fondi viha üleskütmises ja ühiskonna lõhestamises.

Pajula on toona telesaadet “Kolmeraudne” kommenteerides öelnud, et SAPTK juht Varro Vooglaid on “inimene minevikust ja väärib sellisena meie tähelepanu ja sümpaatiat. Edmund Burke’i sõnul on elujõuline ühiskond leping surnute, elavate ja järeltulijate vahel.”

Pajula sõnul häirib teda kõige rohkem, et see, kes julgeb midagi öelda liberaalse konsensuse vastu, tembeldatakse automaatselt kohe vaat et natsiks. Ta eristab klassikalist ja uut liberalismi, mis on nüüd arvamusruumi vallutanud:

“Aga see uus liberalism on väga paljus liberalism praeguse Ameerika poliitikamaastiku mõistes, mis sisuliselt tähendab sotsialismi. Liberalism ja sotsialism on Ameerikas väga paljus kattuvad mõisted. 90ndate aastate Eesti ärieliit pidas ennast liberaalideks majanduslikus mõttes, et riik peaks võimalikult vähe sekkuma. Aga tänaseks on kõikvõimalikud seksuaal- ja muud vähemused sisuliselt selle sõna endale haaranud.”

Küsimusele, kas Varro Vooglaid on liitlane, vastab Pajula: “Selge, et on. Ja sellega meie nii-öelda loomulik liitlane, mitte et ma temaga kõiges nõustuksin.”

Kes kuuluvad konservatiivse maailmavaate kaitseks loodud Burke’i ühingusse?

“Praegu on sinna koondunud ligikaudu kolmkümmend inimest. Ma käin neile peale, et nad lugusid kirjutaksid. Jätame siin väikese ootuse momendi üles, ma tahaksin juulikuu lõpuks saada kodulehe üles ja siis näeb, kes seal saavad olema,” vastab Hardo Pajula.

(Mõistet “Twitteri avangard” on populariseerinud ajakirjanik Priit Hõbemägi, kes siin refereeritud artiklis intervjueerija rollis olles selgitab seda järgmiselt: “Minu jaoks on see umbes 30 inimest, kellel on ühiskonnas hoiakute kujundamisel ebaproportsionaalselt suur mõju, kuigi neil puudub formaalne ühiskondlik positsioon sellise mõju saavutamiseks.”)

Loe lähemalt Eesti Ekspressist.