Maailmakuulus näitlejanna Sarah Bernhardt Hamletina, 1899. Foto: Piqsels

LGBT aktivistid soovivad antropoloogias ära keelata inimsäilmete meeste ja naistena määratlemise, kuna teadlased ei tea, millise soo iidsed või tuvastamata inimesed omale valisid.

Kanada üliõpilane Emma Palladino põhjustas käesoleva kuu alguses sotsiaalmeedias suurema arutelu kui väitis, et trans-inimesed ei "saa oma sündides määratud soo eest põgeneda, mitte selle tõttu, et füüsiliselt pole oma sugu võimalik muuta, vaid kui arheoloogid leiavad kunagi nende luud, siis nad määravad neile sama soo, mis neile määrati sündides," vahendab Breitbart.

"Minu trans+mitebinaarsed sõbrad: te võite olla tuttavad väitega, et kui arheoloogid leiavad ühel päeval teie luud, siis nad määravad teile sama soo, mis teile määrati sündides. Seega hoolimata asjaolust, kas te olete teinud läbi sooülemineku, ei ole teil võimalik oma sündides määratud soo eest põgeneda. Lubage ma selgitan, miks selline arvamus on pullikaka 1/," säutsus Palladino 4. juulil, mida on jagatud üle 10 000 korra ja märgitud meeldivaks 60 000 korra ümber.

Ilmselt arvamuse populaarsus ehmatas inimese ära ja tänaseks on Palladino Twitteri konto avalikkuse eest varjatud.

Jätkusäutsus kirjutas aktivist: "Sooteadlikud + seksuaalveidrikest arheoloogid ja õpetlased on aastakümneid näinud vaeva, et lammutada eeldusi, mida arheoloogid teevad soo ja identiteedi kohta, seda nii tänasel päeval kui minevikus."

"Mitte ükski teadusharu ei ole täiuslik ja absoluutselt on vaja näha rohkem vaeva, kuid suures plaanis on arheoloogid akuutselt teadlikud kui kultuuriliselt ning ruumiliselt suhtelised on soo, sotsiaalse soo ja identiteedi kontseptsioonid," lisas ta.

Palladino, kes arvab, et iidsetele inimluudele biloogilise soo määramine on "pullikaka", lisas "pealekauaba, säilmete sildistamine meheks või naiseks on väga harva väljakaevamiste eesmärgiks".

"Meie eesmärgiks on "indiviidi bioarheoloogia", me peame arvestama absoluutselt kõigega, mida me inimese kohta avastame, kui me tahame midagi teada saada nende elu nüansirikka ja avatud lõpuga biograafia kohta," jätkas aktivist arutlemist.

"Absoluutselt tuleb näha rohkem vaeva ja arheoloogia vallas on väga vaja rohkem harimist, empaatiat ja tundlikkust," lisas üliõpilane.

Palladino kinnitas "soomuutjate" kogukonnale, et kui isegi "mõni halb arheoloog tulevikus määrab neile vale soo", siis on nad siiski jätkuvalt need, kes nad tahavad olla, isegi surnutena.

"Isegi KUI mõni halb arheoloog tulevikus määrab teile vale soo, siis see ei muuda mitte kunagi seda, kes te olite, hoolimata sellest, kas te olete meditsiiniliselt või sotsiaalselt vastassoo poolele üle läinud, hoolimata millest iganes. Teie olete teie, väärikusega inimene, ja te olete seda alati, isegi surnuna," kirjutas ta.

Palladino ei ole oma mõtetega üksi. Tänaseks on kokku saanud grupp inimesi, kes kutsuvad ennast "Trans tuvastamata surnute rakkerühmaks" (Trans Doe Task Force) ja kes peavad oma ülesandeks "teha selgeks, kuidas tänased kohtuekspertiisi standardid inimeste tuvastamise kohta ei teeni inimeste huve, kes selgelt ei mahu kahe soo hulka".

"Me lubame inimeste identifitseerimisele sooliselt laiendatud lähenemist, kammides selleks läbi erinevaid andmebaase, millest me otsime kontekstuaalseid toetuspunkte, nagu näiteks milliseid riideid nende järglased kannavad, kas need on näiteks midagi muud kui kultuuriliselt kodeeritud normid näevad ette nende kaasasündinud soole," jätkatakse ühenduse eesmärkide tutvustuses. 

"Meil on enda andmebaas kadunud ja identifitseerimata inimeste kohta, kes meie hinnangul võisid olla transsoolised või soovariatsioonidega, kuna suurem hulk kaasaegseid andmebaase ei võimalda võrrelda kadunud ja identifitseerimata inimesi erinevate sookategooriate kaudu. Me suhtleme otse laiema kohtuekspertiisi kogukonnaga, mille eesmärgiks on lõpetada kahjulikud ja ebatõhusad uurimispraktikate protsessid. Samuti me suhtleme korrakaitsejõududega, kelle haldusalas võivad olla toimunud soovariatsioonidega juhtumid ja pakume neile ekspertidena oma teenuseid," kirutatakse eesmärkide tutvustuses.

Käesoleva aasta alguses avaldas Kansase Ülikooli abiprofessor Jennifer Raff raamatu "Päritolu: Ameerikate geneetiline ajalugu", milles ta väitis, et pole olemas kindlalt määratletud vahesid, seda nii füüsilises kui geneetilises plaanis, mees- ja naisindiviidide vahel.

Ühel Peruu väljakaevamisel leitud säilmete osas võimalike naisküttide olemasolu kohta 9000 aastat tagasi, väitis Raff, et me ei saa olla kindlad, kas konkreetne bioloogiline naiskütt määratles ennast mehe või naisena. Samuti lisas ta, et mehe ja naise kontseptsioon sunniti põlisameeriklastele peale kristlastest kolonisaatorite poolt.

Toimetas Karol Kallas