Iga päevaga lähenevate Riigikogu valimiste eel meenutab Objektiiv lugejatele valitsuserakondade 2015. aastal antud lubadusi ja tegelikkust, tehtud otsuseid ja tagajärgi. Viimati olid luubi all sotsid, nüüd vaatleme Keskerakonna usaldusväärsust.

1. Kannapööre Rail Balticu projektis

Enne 2016. aasta võimuvahetust oli Keskerakond opositsioonis olles, eesotsas Kadri Simsoni ja Erki Savisaarega, Rail Balticu kriitiline vastane. Peale Reformierakonna võimult kõrvaldamist ja valitsuse etteotsa asumist muutusid senised seisukohad kiiresti ja kardinaalselt.

Riigikogu majanduskomisjoni liige Savisaar kiidab Rail Balticu tasuvusuuringu tulemusi, mis  tema sõnul näitavad projekti eluvõimelisust. Enamgi. “Keskerakonna programmis on Rail Balticu projekti toetamine sees juba aastast 2005,” väidab Savisaar.

Kadri Simson majandus- ja taristuministrina jätkab oma eelkäija, reformierakondlase Kristen Michali poliitikat. “Meie Maas” ilmunud artiklis ei eita Simson, et “loomulikult on Keskerakond varem Rail Balticu osas küsimusi esitanud ning infot nõudnud”. Kuid lisab, et just nemad olid üks esimesi Eesti erakondi, kes Rail Balticu projektile toetust avaldasid.

Keskerakonna selgrootu poliitika saab kriitilise vastukaja mitmelt rindelt.

“Teist on saanud kahe nädalaga samasugune agitpropi seltskond, nagu on Reformierakond! Mis toimub?” küsib Artur Talvik, toona veel Vabaerakonna ridadesse kuuludes.

EKRE esimees Mart Helme palub vahetult peale Keskerakonna võimule saamist “see hullumeelsus otsekohe lõpetada”.

“Ärge raisake meie kõikide ühist raha! Ärge võtke kaela võlgasid meie lastele! Ärge loopige õhku utoopiaid suurtest reisijate vedudest, suurtest kaubavedudest, Helsingi–Tallinna tunnelist,” sõnab Helme.

Oma isale sekundeerib Martin Helme, kelle sõnul Riigikogu liikmetele ja avalikkusele silmagi pilgutamata valetatakse.

“Ernst & Young’i tasuvusuuring ei ole tõsiseltvõetav, sest paljud selle lähteandmed on ebaõiged. Meil ei ole nii palju raha, et Euroopa raha vastu võtta ja pärast Rail Balticut üleval pidada. Rääkimata looduskaitse aspektist. Tegelikult sumbub see Leedu piirile sohu ja on Balti riikide vaheline siseraudtee,” sõnab Helme.

Valitsuse salatsemine kogu projekti ümber ja selle tasuvuse läbimõtlematus on põhjalikult jutuks olnud ka Objektiivi stuudios. Vt intervjuud kodanikuühenduse Avalikult Rail Balticust juhatuse liikme Priit Humalaga SIIT.

2. Presidendi otsevalimiste reetmine

Keskerakond on presidendi otsevalimiste ideed veeretanud aastaid. Esmakordselt juba 1993. aastal. Ettepanek on sisaldunud ka viimaste Riigikogu valimiste programmides. Lubadused on olnud suured, kuid mida pole, on tulemus – ja seda 25 aasta(!) jooksul…

Viimati esitas erakond vastava põhiseaduse eelnõu muudatuse enne praeguse valitsuse moodustamist veel opositsioonis olles. Kaasa tuli EKRE. Kuid veel enne kui seadusemuudatus 2017. aasta jaanuari alguses arutlusele jõudis tulla, otsustas vahepeal võimule pääsenud Keskerakond lubadusest taanduda.

“Põhiseaduse muudatust saab algatada vähemalt 21 saadiku poolt. Seega kahjuks jääb see eelnõu arutlus ära, kuna presidendi otsevalimist toetab vaid konservatiivide fraktsioon oma seitsme saadikuga. Häbi, lihtsalt häbi reeturite pärast,” kommenteeris Keskerakonna meelemuutust EKRE poliitik Jaak Madison.

Kui siiani leidis Keskerakond alati vabanduse teiste erakondade vastuseisust, mille tõttu polevat põhiseaduse muutmine lähiaastatel reaalne, siis sel korral osututi ise lihtsalt valelikuks.

3. Sooideoloogia propageerimine kooliõpikutes

Viimane kooliaasta algas ühiskondliku skandaaliga kui avalikkusele sai teatavaks, et laste kooliõpikutes tutvustatakse homoseksuaalseid suhteid ja nimetatakse seda perekonnaks. Jutt ei ole ainult 6. klassi või gümnaasiumi õpikutest, vaid juba 2. klassi töövihikutest.

Mitmed lapsevanemad ja tundlikuma sotsiaalse närviga kodanikud kogunesid EKRE eestvedamisel Tallinnas ja Tartus Haridusministeeriumi esisele ja nõudsid keskerakondlasest haridusministri Mailis Repsi tagasiastumist. Venekeelne Eesti elanikkond, Keskerakonna suurim toetaja, mõistis lastele tehtava propaganda hukka.

Mailis Reps seevastu probleemi ei näinud. Minister toetus teemat kommenteerides riiklikule õppekavale, mille järgi õpilased peavadki esimese kooliastme lõpuks suutma kirjeldada, mille poolest perekonnad erinevad.

“Nad peaks teadma, et inimesed, nende arvamused ja hinnangud, väärtused on erinevad,” sõnab Reps.

Samas on õpetajate suunamiseks Eestis juba aastaid viidud riigi rahalisel toel ellu mitmesuguseid koolitusi soo- ja homoideoloogiliste hoiakute kinnistamiseks. Seda minister ei maini kordagi.

4. Kannapööre haldusreformi küsimuses

Pärast valitsusse minekut on Keskerakond loobunud teistestki oma varasemastest seisukohtadest. Opositsioonis olles kritiseeriti valjuhäälselt omavalitsuste hulka vähendavat haldusreformi. 2016. aastal teatab Keskerakond mitmel korral avalikult, et takistab haldusreformi seaduse vastuvõtmist.

“Paljud meie saadikud leiavad, et kavas olev sundliitmine rikub omavalitsuste autonoomiat,” sõnab Kadri Simson.

Kuid peale võimuvahetust toimub taas 180-kraadine meelemuutus ja Keskerakonnast saab hoopis reformi eestvedaja. Riigihalduse minister Janek Mäggi ja tema eelkäija Jaak Aab rõhutavad mõlemad reformi vajalikkust ja edukust.

5. Rahvaalgatuse taastamise tühjad lubadused

2003. aasta augustis algatasid 25 opositsioonilise Keskerakonna fraktsiooni liiget Eesti põhiseaduse muutmise seaduse rahvaalgatuse seadustamiseks.
“Eesmärk on Eesti kodanikele luua täiendav võimalus kõrgeima riigivõimu teostamiseks,” teatas toonane Keskerakonna infojuht Evelyn Sepp.
Ettepanek ei teostunud.

Aasta 2013. Keskerakonna fraktsioon andis taas menetlusse rahvaalgatust seadustava põhiseaduse muudatuse. Selle vastuvõtmiseks sooviti korraldada rahvahääletus. Nagu kümme aastat tagasi, soovitakse muudatusega lubada vähemalt 25 000 hääleõiguslikul kodanikul algatada seaduseelnõusid.
Siiani on põhiseaduse järgi eelnõude algatamine võimalik vaid riigikogu liikmetel, fraktsioonidel, komisjonidel, valitsusel ning põhiseaduse muutmiseks ka presidendil. Ettepanek ei leia selgi korral toetust.

2017. aastaks on Keskerakond saanud ise võimule. “Ametisolev valitsus on oma tegevusprogrammis lubanud rahvaalgatuse kehtestamise. /…/ Kirjutasime selle ka olulise demokraatliku printsiibina valitsusliidu aluspõhimõtetesse,” sõnas Jüri Ratas kahe aasta eest märtsis.

Sel korral on eesmärk anda rahvale seadusalgatusõigus 10 000 hääleõigusliku kodaniku olemasolul. Seejärel menetleks riigikogu esitatud seaduseelnõud üldises korras edasi.

“Loomulikult on oluline rahvaalgatuse puhul riske maandada, et vältida selle kuritarvitamist. Seepärast ei saaks kindlasti algatada seaduseelnõusid, mis ei ole kooskõlas meie riikluse aluspõhimõtetega. Samuti jääb seadusandlik võim riigikogule, kes lõpuks hääletab iga eelnõu seaduseks saamise üle,” lisab Ratas.

Peaministri sõnul paluti isegi justiitsministeeriumil koostöös riigikogu põhiseaduskomisjoniga töötada välja konkreetsed ettepanekud teemaga edasi liikumiseks.
Täna, kaks aastat hiljem, loetud nädalad enne Riigikogu valimisi, on rahvaalgatuse taastamine päevakorrast ununenud. Enam kui 15 aasta jooksul ei ole suudetud siingi mitte vähimatki ära teha.

6. Narrimäng e-valimiste ümber 

Keskerakonna kriitiline hoiak e-valimiste suhtes on olnud aastatepikkune. 2013. aasta kohalike valimiste järel süüdistas Edgar Savisaar valimisvõidust ilmajäämise eest otseselt e-hääletuse häältevõltsimist poliitiliste oponentide poolt.
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid nõudis 2017. aasta kevadel e-valimiste peatamist ja rahvusvahelist sõltumatut auditit, mis tagaks elektroonilise hääletamise turvalisuse.

Sama aasta sügisel toimunud kohalikud valimised oleks olnud suurepärane võimalus selleks ajaks võimu haaranud Keskerakonnale oma senised lubadused ellu viia.
Seda enam, et äsja oli aset leidnud ID-kaardi turvalisuse kriis ja paljud elektroonilised isikutunnistused tuli sulgeda. Meie e-riigi kuvand oli kahjustatud. Valimised olid ukse ees.
Milline võimalus kasvõi ajutiselt kauakirutud e-häältekraanid kinni keerata!
Kuid Keskerakond ei täitnud ka siis oma aastatepikkust lubadust. Jüri Ratas hoopis kiitis meie e-süsteemi, millega ülejäänud Euroopas uhkeldada.

Nüüd, Riigikogu valimiste eel, teemat kõva häälega ei kommenteerita. Vastutus enda tegematajätmiste eest lükatakse hoopis teistele parteidele.
“Selleks, et viia ettepanek ellu pakutud viisil, peaks toimima Keskerakonna ja EKRE võimuliit,” oli ainus, mida Karilaid möödunud aasta lõpus Objektiivile poetas.

7. Ratase valitsusest pudenevad ministrid üksteise järel

Viimaks on märkimisväärne, et peaminister Jüri Ratase juhitud valitsus on ministrite püsivuse poolest olnud üks kõige ebastabiilsemaid läbi aegade.  Ja seda mitte nelja valitsusaasta jooksul, vaid alles 2016. aasta sügisest.

Kui möödunud aasta kevadeks oli ministrikohti vahetunud seitse, siis praeguseks on see arv kasvanud üheksani. Rekordit hoiab siiski Mart Laari valitsus, kus ministreid vahetus koguni 12. Teisel koha ongi praegune Ratase juhitud koalitsioon.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TÖÖ JÄTKAMISEKS!

Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiivi missioon saaks edasi kesta!