Saksamaa feministliku meeleavalduse eestvedaja intoneerib fraasi "Allahu akbar" (الله أكبر). Foto: YouTube

Meie aja läänele kõige isepärasem joon on jaburus. Kus aga domineerivad jaburus ja lollus, seal ei ole pääsu lõpuks ka kurjusest, kirjutab Erik Jesse.

Ronald Reagan nimetas 1983. aastal Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Küllap asja eest. Tänapäeva läänt aga võiks nimetada absurdi impeeriumiks. Meie aja läänele kõige isepärasem joon on jaburus. Kus aga domineerivad jaburus ja lollus, seal ei ole pääsu lõpuks ka kurjusest.

Tänapäeva lääne mõttelaadis domineerib vastuoksuste, ühildamatute asjade ühendamise püüe. Vaen loogika vastu on lääne neomarksistlikele mõtlejatele igiomane. Ideoloogiliste fanaatikute mõtlemises on mõistagi tähtsal kohal vaenlase kuju. Lääne vasakpoolse (lumpen)intelligentsi, ka meie Delfi.ee taolise meedia jaoks on vaenlane number üks teadagi „paremäärmuslus“.

Tegelikkuses ei ole see kuri paremäärmuslus enamasti aga üldse äärmuslik, vahel pole ta isegi üleüldse parempoolne mitte. Põhiline kriteerium, mille järgi keegi lumpenintelligentsi jaoks paremäärmuslaseks saab, on lihtsalt vastuseis kas või mõnelegi neo-, post- ja kultuurmarksistlike ideoloogide dogmadest. USA demokraatliku partei liige, õieti vasakliberaal, üks esimesi geiabielude eestvõitlejatest USAs, Bruce Bawer oleks ju muidu nii nunnu tüüp, ent ta on kategooriline islamiseerumise vastane (ei tea miks küll?). Sellest piisabki, et punalehed (New York Times, 19. november 2011) saavad tedagi „paremäärmuslasena“ häbimärgistada. Samamoodi sõimab kartellimeedia Saksamaal AfD-d, Hollandis Geert Wildersit, Soomes põlissoomlasi jne. paremäärmuslasteks, huvitumata ilmselgelt üldse sellest, mille eest need erakonnad seisavad. Vaja vaid malakaga panna.

Ent mida peaks siis nt islamikriitikal üleüldse olema tegemist parempoolsusega? Siinkirjutaja on ammusest ajast seisukohal, et islami laiamisse Euroopas saab terve mõistusega inimene möönvalt suhtuda ainult kahel juhul: esiteks muidugi siis, kui ta on ise islami usku, teiseks aga siis, kui ta on (olemata moslem) lihtsalt ülikonservatiivsete (tahaks lausa öelda: erakordselt parempoolsete) väärtustega inimene. Selline inimene oli nt erudiit ja islamimaade kultuuri spetsialist Haljand Udam: tohutu lugemusega tõlkija, maailmavaatelt ultrakonservatiivne (minu meelest poliitikas siiski naiivne) inimene.

Ühisosa islami ja ülikonservatiivse parempoolsuse vahel võib ehk leida. Ent mida küll arvata kõigist neist „intersektsionaalsetest feministidest“ ja geiaktivistidest, liberaalidest ja pseudohumanistidest, ateistidest ja vabamõtlejatest narridest, kes kõik tulihingeliselt marsivad selle toetuseks, et moslemid saaksid oma pimedast keskajast tsiviliseeritud (ent juba dekadentsi kaldunud) Euroopasse sisse imbuda ja siin häbematult jalad lauale ajada? Seegi on absurd, loogika ja mõistuse krahh! Kui Krister Paris või Ahto Lobjakas tahaksid, et nende lõpututel üllitistel grammi võrragi kaalu oleks, peaksid nad loogiliselt olema kõigiti islami sissetungi vastu, mitte poolt!

Euroopa ja Põhja-Ameerika vasakpoolseid tõukab siin nähtavasti tagant patoloogiline viha omaenda rahva, kultuuri, traditsioonide (vahel ka keele) vastu. Kuivõrd praktiliselt kogu lääne tsivilisatsiooni ajalugu tuleb nüüdsest üksnes solgiauguna käsitada, on enam-vähem iga lääne tsivilisatsiooni vaenlane sobivaks liitlaseks.

Mustanahalised olevat siin kohutavas rõhutud seisus, kolonialismi ohvrid – miskipärast puudutavad need muret eranditult arenenud lääne ühiskondi. See, et Mauritaania Islamivabariigis elab 600 000 mustanahalist inimest siiamaani de facto orjuses, huvitab nähtavasti väga väheseid. Kui aafriklaste kõigis õnnetustes on süüdi valged kolonisaatorid, siis miks statistika seda julget väidet kuidagi ei toeta? Leandro Prados de la Escosura uurimuses „World Human Development 1870-2007“ loeme: „Aafrikas toimus 1920ndate ja 1970ndate aastate vahel püsiv edenemine ja [OECD maadele] järele jõudmine, mis alates 1980. aastast aeglustus Põhja-Aafrikas ja lõppes üleüldse Sahara-taguses Aafrikas.“ „Valge süü“ jutlustajate loogika järgi eeldaks risti vastupidist arengusuundumust: valgetest rõhujatest – üldisest ja totaalsest arengupidurist – vabanemine peaks viima arengu tohutu kiirenemiseni.

Kindlasti on jõukatel riikidel moraalne kohus abistada nõrgemaid inimesi omaenda ühiskonnas ja terveid arengus rohkem või vähem maha jäänud maid mujal. Ent selleks, et see saaks tõhus olla, tuleb lähtuda kainest mõistusest, mitte lahmida uusmarksistlike klišeedega. Enda ajaloo kujutamiseks kloaagina ja väidetavate rõhumisohvrite puuduste surnuksvaikimiseks ei ole mingit õigustust. Ent nii tehakse.   

Ei ole kuritegu, mida meile võõrasse kultuuriruumi kuuluvad inimesed võiksid sooritada ja mida kuidagi välja ei vabandataks – või hoopis meie enda süüks ei pandaks. Kurioosumeid pakub taas Saksa pseudoeliit oma meediaga: tuleb välja, et ka Osmani Türgi sooritatud genotsiid armeenlaste vastu on esmajoones Saksamaa kui Türgi liitlase süü.

Lääne moraalse languse viimase astme kohta pakub aga ohtralt näiteid Suurbritannia. Järjest ja järjest paljastuvad koletud pedofiiliajuhtumid, mille puhul valged või ka India päritolu tüdrukud langevad moslemi taustaga jõukude ohvriks. Sotsiaaltöötajad on toimuvast täiesti teadlikud, politseid on teavitatud, isegi parlamendiliikmed on probleemidest teadlikud, kuid ei midagi. Asju mätsitakse aastaid kinni, sest kes siis ikka saab riskida „islamofoobi“ ja „rassisti“ mainega. Rotherhami juhtumi puhul leidis kohtunik, et ametivõimud olid mitte ainult „totaalselt ebaefektiivsed“, vaid ka „täiesti ükskõiksed“ seksuaalvägivalla ohvrite suhtes. (Hei, Feministeerium! Huddersfield, Rochdale, Rotherham: miks te sellest ei kirjuta? Materjal ju missugune.) 

Tänapäeva lääs on haige, mandunud ja väärastunud. Sellise ühiskonna puhul on meil õppida vaid tema vigadest. Ja omalt poolt oleks meil läänele nii mõndagi asjalikku vastu õpetada. Meie ei konkureeri läänega materiaalse jõukuse poolest, ent meil on sirge selg ja normaalne talupojatarkus – neomarksistliku absurdi asemel.