Malle Pärn: emotsionaalselt ülesköetud naisest, puust ja punaseks

Malle Pärn. Foto: Scanpix

Ajakirjanik peab valdama eesti keelt niipalju, et ta saab aru, mida ütleb üks või teine avaliku elu tegelane, keda ta tsiteerib, arvustab, või veel hullem, hukka mõistab. Kui ta eesti keelest aru ei saa, siis mõistlik toimetaja talle lihtsalt sõna ei anna, kirjutab Malle Pärn. 

Viimasel ajal on muutunud juba tavaliseks nähtuseks, et kui Mart või Martin Helme midagi kuskil ütleb, siis puhkeb kohe torm meedia pooltühjas veeklaasis. 

Näib, et need kaks meest on kõige jõulisemad isiksused meie uues poliitikas, kui midagi ütlevad, on kohe tükiks ajaks kõik “öeldud”. 

Suur hulk kodukootud narratiivi-hermeneutikuid lülitavad sisse oma euroideoloogilise kujutlusvõime ja hakkavad nende lauseid ja väljendeid ümber tegema, neile kõikvõimalikke negatiivseid tähendusi otsima. 

Ainult üks jääb neil alati märkamata: see, mida tegelikult öelda taheti. 

Arukale kõrvaltvaatajale tundub see tuuleveskiga kaklema minek muidugi narrusena, ent kuulekad ideoloogiajüngrid võtavad seda kui üleskutset võitlusse “vabaduse eest ja valede vastu”. Neile on ju lubatud võimu tagasilangemise puhul soosing nende kuulekuse eest. 

Mingid ajakirjanikud jutustavad sündmusi ja öeldud lauseid ümber, igaüks oma nägemisteravust mööda. 

Püüan analüüsida mõningaid trafaretseid väljaütlemisi või isetõlgendamisi. 

Postimehe paberlehes (04.05.) on teisel leheküljel Anna Põllu kommentaar “Emotsionaalselt ülesköetud naine”.

Tsiteerin: “Mart Helme pidas pressikonverentsil vajalikuks kasutada väljendeid nagu “emotsionaalselt ülesköetud naine”, “emotsionaalselt niivõrd ärritunud naisterahvas”, “käitus emotsionaalselt nagu tavakodanikust naisterahvas”.

Pidas vajalikuks? Kas Helme ütles: “pean vajalikuks kasutada väljendeid”? Sellise (saamatu) sõnastusega poogitakse süüdlasele külge mingi sihilikkus, plaanipärasus, õel kavatsus. Nagu oleks ta mingist pangast solvavaid väljendeid välja otsinud. 

Ja mis neil väljenditel viga on? Minister püüdis analüüsida presidendi veidrat käitumist. Ja see käitumine oli koguni äärmiselt veider, sest riigi esimene inimene, riigi president ei lähe parlamendi pidulikule istungile, uue valitsuse ametissepühistemise tseremooniale mingi protestitekstiga särgis, ka ei tee ta videokaamerate jaoks (eelnevalt kokkulepitud) demonstratsoonesinemist oma hoiakute või hetketujude reklaamimiseks. See meenutab pigem teismelise isekat (ja jõuetut) protesti oma õpetajate vastu. 

Edasi ütleb see Anna, et minister sildistas presidenti tema soo pärast. 

Tsitaat: “Ja sellega ühtlasi ka kõiki teisi naisi. Oma sõnadega andis minister signaali, nagu oleks ühe soo pädevus pandud küsimärgi alla ainuüksi naistele omistatud emotsionaalsuse pärast.”

On alles kujutlusvõime! Nii palju ühest väiksest väljendist välja lugeda? Autor võiks äkki proovida bulvarinaistekaid kirjutada? Seal võib igasugu fakte vabalt välja mõelda.

Kus oli sildistamine? Neiu on selle sõna leidnud konservatiivide artiklitest ja püüab seda nüüd kasutada konservatiivide endi vastu. Konservatiivid ei sildista, vaid analüüsivad. Suvalise konservatiivi kohta öeldud “rassist” on tõesti silt, aga “emotsionaalselt ülesköetud naine” ei ole silt, vaid kirjeldus. 

Helme ei sildistanud ei presidenti ega kõiki teisi naisi, ta ei andnud mingit “signaali”, ta pole kunagi avaldanud kahtlust naiste “pädevuse” suhtes, ka ei öelnud ta, et kõik naised on kogu aeg emotsionaalsed. Ta ei rääkinud siin üldse kõikidest naistest. 

Helme ei halvustanud kedagi tema soo pärast, ta ei öelnud ju, et “oh, president on naine, ja sellepärast ei saagi temalt muud oodata”. 

Ja lõpuks võtab neiu veel oma sõnumi kokku: “Samas poleks osanud mõeldagi, et saabub päev, mil valitsuse pressikonverentsi järel jääb kõlama ministri naissugu sildistav sõnavõtt.”

Naissugu sildistav sõnavõtt?!

See oli vastus küsimusele, mitte “sõnavõtt”. Helme ei palunud sõna, et presidendi käitumist arvustada. See oli elav vestlus, pealegi üsna provokatiivne, ja sellest üht lauset välja kiskuda on ikka väga primitiivne demagoogia. Kas terve vastuse ärakuulamine käis üle jõu? Kas tervet sõnumit ei suudetud mõista? 

Helme ei öelnud, et terve see naissugu on üks emotsioonide pundar! Kus siin see silt oli? Kas “naine” on halvustav silt?

Samuti ei heitnud Helme presidendile ette seda, et ta on naissoost! Ta isegi ei nimetanud teda emotsionaalselt ülesköetud naiseks, vaid ütles, et ta “käitus NAGU emotsionaalselt ülesköetud naine”. 

Ja loomulikult haarasid sellest kinni mitmed propagandistid, kellele oli väga kasulik Helme sõnu raginal üht- ja teistpidi ümber keerata. Ja kanakarja kambakas käivitus taas. Kuni välismaa kollase pressini välja. Selleks, et vihatud tarka poliitikut haavata, ei peeta paljuks isegi oma riiki välismaal laimata. 

Samas lehenumbris laseb muidugi ka tuntud teleülekuulaja Vilja Kiisler oma kuumaõhupalliks paisunud vihaväravad täiesti valla. Ikka samas vaimus. Helme on siin juba “seksistlik” ja “misogüünne”. 

Kiisleri seekordne ilmselgelt vihahoos kiiruga kirjutatud paskvill ei vääri küll ajakirjanduse nime. Kõik seal välja paisatud süüdistused on tema enda peas sündinud. Kõlab nagu emotsionaalselt ülesköetud naise silmitus vihas kirjutatud kiri talle äraöelnud mehele. 

Miks ajakirjanik kuritarvitab oma võimu, selleks, et kellegi kohta oma asjatundmatuid või sihilikult pahatahtlikke hinnanguid levitada? Tema sõnum jõuab ju tuhandete lugejateni, kes alati ei tarvitse teada, et tänapäeva ajalehte ei tohi alati uskuda. Nõnda kujundab see laimaja ühiskondlikku kliimat. Tegeleb vihaõhutamisega, ässitab erinevad inimesed üksteise vastu sõtta. 

Ajakirjanik peab valdama eesti keelt niipalju, et ta saab aru, mida ütleb üks või teine avaliku elu tegelane, keda ta tsiteerib või arvustab (või veel hullem: hukka mõistab!)? Ja kui ta ei saa eesti keelest aru, siis mõistlik toimetaja talle lihtsalt sõna ei anna. Ajakirjanik ei tohi kellelegi oma sõnu suhu panna ega oma suvalisi tõlgendusi külge kleepida? See on vägivald, ja võimu kuritarvitamise nimi on korruptsioon. 

Uusliberaalide keeles on mõisted keeratud tagurpidi: salliv tähendab sallimatut, armastav tähendab vihkavat, avatud tähendab suletut, kõigieesti tähendab ühe kitsa (ühtmoodi mõtleva) grupi Eestit ja nii edasi. 

Demokraatia, nagu see meil on kõikuvatele karkudele püsti pandud, on ilmselgelt ümber kukkumas. 

Lõpetuseks, kordan veel kord üle, puust ja punaseks. 

Selles lauses ei olnud midagi halvustavat ei presidendi isiku ega tema soo kohta. Ega naissoo kohta üldiselt. Hinnang oli antud ainult presidendi selle ühe konkreetse käitumise kohta, mida väga paljud inimesed pidasid täiesti kohatuks. 

On seda tõesti nii raske mõista? 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!