Saatsin alloleva kirja rahvusringhäälingule, aga sealt mulle enam isegi ei vastata. Veel eelmisel korral vastati: pakkuge palun mujale – nüüd olen ma juba nähtamatuks muutunud, kirjutab Malle Pärn.
Kirikud on karantiini ajaks kinni pandud, aga jumalateenistused toimuvad, sest kirikuõpetajad teevad oma tööd. Jumalateenistus ei ole teatrietendus, et vaatajate puudumisel või vähesusel ära jäetakse.
Ma usun, et kõik on näinud suurepärast dokumentaalfilmi kunagisest Ruhnu kirikuõpetajast Harri Reinust, kes üksinda kirikus jumalateenistust pidas.
Teil on vahendid ja võimalused, palun, tulge nüüd rahvale vastu ja tehke iga pühapäeva hommikul ülekanne sellelt "kinniselt" jumalateenistuselt, et usklikud saaksid teie abiga oma hingele vaimset toitu!
Te saate seda teha vaid paari kaameraga, et anda edasi seda, mida teevad liturg ja jutlustaja, ei ole vaja sõita mööda kirikut ringi, samuti ei ole vaja otsida suuri plaane kirikulistest, keda ju kirikupinkides polegi.
Nüüd on teil ometi võimalus näidata jumalateenistust rahulikult, süvenenult, nii nagu seda kogeb ja jälgib sellest maksimaalselt osa saada sooviv usklik kirikuline! Keegi ei saa nõuda, et ülekanne oleks väliselt "televisioonilikum", "kunstilisem" või meelelahutuslikum.
See oleks hädavajalik, ja on otse endastmõistetav, et terve Eestimaa vajab praegu palveid ja hingekosutust, enam kui kunagi varem!
Näidake, et te olete tõepoolest Eesti Rahvusringhääling ja hoolite oma rahvast, KOGU rahvast, ka usklikust "vähemusest".
Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud saagu Sinu nimi. Tulgu meile Sinu riik. Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevane leib anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid mitte kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au, igavesti. Aamen.
Näidake, et te tõesti soovite selle raske olukorra lõppemist ja teete omalt poolt kõik, et see kiiremini lõpeks.