Malle Pärn 26. novembril 2019 Konservatiivsel Konverentsil Tallinnas, Õpetajate Majas. Foto: Objektiiv

Konservatiivile öeldakse tihti, et “mis õigusega sa surud peale oma vaateid ja oma iganenud ideaale”, ent samas ei kahtle liberaalid mitte kunagi enda õiguses kõigile oma nõudmisi esitada, mida tohib ja mida ei tohi kirjutada, kuidas tohib ja kuidas ei tohi mõelda. Need nõudmised tahetakse lausa riiklikesse seadustesse kirja panna, märgib Objektiivi kolumnist Malle Pärn.

Sain ühelt mittesõbralt hüsteerilise kirja. Nime järgi otsustades peaks olema meeskodanik. Nüüd on muidugi vabalt valida sugu ja orientatsioon, nii et tegelikult ei tea, kas keegi mehe nime kandev isik ikka soovib lihtsalt mees olla või mõtleb enda jaoks mingi peenema identiteedi välja. 

Ehkki kiri oli sisult ebameeldiv, nagu ikka sõnum, kus mind kujutatakse mingi koletisena, olen ma kirjutajale mingis mõttes tänulik, sest ta ju ajendas mind mõtlema ja mõtteid kirja panema. Jagan neid mõtteid, sest see ei ole ainult minu probleem, kommentaariumis on väga levinud teisitimõtlejate sõimamine ja vaikimasundimine. 

Muidugi sõimab too kirjakirjutaja kristlust ja kristlasi, kes teatavasti oma pikka nina aina teiste asjadesse topivad. Lisaks süüdistab mind selles, et ma kipun teistele ütlema, kuidas nemad peavad elama. Ütleb, et tema klikiks iga minu kommentaari “ebasobivaks”. 

Selgitasin talle, et ebasobiv on kommentaar, mis ülekohtuselt ja tahtlikult solvab kedagi, ropendab või sõimab, mitte see, mis temale isiklikult, lähtuvalt tema meelsusest ja valikutest ning eelistustest lihtsalt ebameeldiv on. Või riivab tema moraalirelativismi ja moonutatud maailmavaadet. 

Nojah, asja teeb keeruliseks see, et eetika ja moraal on meil viimastel aegadel üldse üle parda heidetud, muidu võiks lühidalt öelda, et ebasobiv on ebamoraalne või ebaeetiline kommentaar. 

Oh, kui palju lihtsam oleks elada loomulikus maailmas, kus kõiki asju ja nähtusi nimetatakse nende õigete nimedega! Nüüd tuleb kõike kirjutatut muudkui endale ümber tõlkida. Ilmselt on aeg koostada uued sõnaraamatud, mis progressistide kõnepruuki tavalisele inimesele selgitaksid. Et konfliktid ei tekiks vähemalt sellest, et üksteisest ei saada aru ja vaieldakse vihaselt selle üle, milles ollakse tegelikult ühel nõul. 

Kui kommentaare hakataks mõõtma  ja hindama kellegi isikliku meeldimise alusel, siis tuleks igasugune kommenteerimine koheselt ära lõpetada. Sest peaaegu iga kommentaar võib kellelegi olla ebameeldiv. 

Kes siis on need autoriteetsed otsustajad, kes ütlevad, kus on piir kriitilise märkuse ja solvava “vihakõne” vahel? 

Ja miks ühes suunas (konservatiivide kohta) tohib karistamatult kõike öelda, teises suunas (liberaalide kohta) on igasugune negatiivne varjundki juba “vihakõne”, ja selle eest võib lausa kohtu kaudu tuhandeid eurosid “kahjutasu” sisse nõuda? 

Konservatiivile,  kes mingit kaasaja ühiskondlikku nähtust või teooriat analüüsida püüab, öeldakse: “mis õigusega sa surud peale oma vaateid, oma iganenud ideaale teistele inimestele, kes tahavad elada vabalt, OMA meelt ja mõtteid ja valikuid mööda?” 

Samas ei kahtle nõnda ütlejad mitte kunagi ENDA õiguses kõigile oma nõudmisi esitada selle kohta, mida tohib ja mida ei tohi kirjutada, kuidas tohib ja kuidas ei tohi mõelda või millessegi suhtuda. Need nõudmised tahetakse lausa riiklikesse seadustesse kirja panna. Ennast ju kõrvalt ei näe, eks ole? 

Noh, ega neid, kes selliselt mõtlevad, ümber veenda ei saa. Ma võin ju öelda, et ma ei tee seda. Ma EI SURU oma vaateid kellelegi peale. Nemad jälle ütlevad, et surun küll. Ja nii edasi. Ja veel, et ma solvan teistsuguseid inimesi, halvustan neid, mõistan hukka ja nii edasi. Mina ütlen, et ma ei tee seda. Mina lihtsalt ütlen välja mõtted, mida minus tekitas mingi nähtus või tegevus või kellegi teise välja öeldud mõte. 

Miks ma seda teen? Esiteks sellepärast, et me elame ühes riigis, räägime üht keelt, see on meie ühine ühiselu- ja kultuuri ruum, meie ühine elukeskkond, ja meist igaühest oleneb, missugune see on, kas sõbralik ja üksteise suhtes austav või vaenulik ja üksteist mahategev. 

Teiseks, ja see on väga oluline: ma tahan kaitsta neid, keda just needsamad minugi süüdistajad on juba alusetult solvanud ja halvustanud.

Loen läbi mingi artikli, mis on minu meelest hästi kirjutatud ja sisaldab minu meelest palju häid ja õigeid mõtteid, aga teatud inimesed annavad sellele üksmeelse hinnangu: homofoobia, halvustamine, vihkamise õhutamine, saast, populism, natsism, misogüünia, rassism, ksenofoobia. 

Kokkuvõtvalt, ühe sõnaga, uhiuue liberaalse tobeterminiga: “viha/vaenu/kõne”

See pole ju mingi hinnang, kullakesed, see on silt, mis lihtsalt jõuga kleebitakse peale, ilma sisu ratsionaalselt analüüsimata. Ilma et isegi katset tehtaks kirjutatut MÕISTA, väljendatud mõtetega kaasa mõelda. 

Seda kas ei suudeta teha, või pole see võimalik, sest see kirjutatu on tegelikult vaieldamatu ja kõigile nähtav Tõde, mida on vaja poliitilist võimu kasutades maha materdada. Mina tahan neid inimesi selle laimu eest kaitsta, korrale kutsudes nende laimajaid. Aga sildistajatele see muidugi ei meeldi. ja kui nad mulle midagi vastata ei oska, siis hakkavadki mind maha tegema. Klikiks, kui saaks: ebasobiv inimene! “Vale” inimene, nagu juba ütles välja üks uusliberaalist kirjanik. 

Mõtte- ja sõnavabadus kuuluvad küll rahvusvaheliste inimõiguste hulka, erinevalt abielust. Ma olen sündinud Eestisse, eestlasena, ma elan selles riigis, maksan makse, ei tegele kuritegevuse või muu ebaseadusliku ettevõtmisega. Ei peta kedagi, ei röövi, ei levita laimu. Täidan isegi liikluseeskirju. Kujutage ette, ma isegi ei ületa kiirust! 

Ma olen Eesti kodanik. Ja mul on niisamasugune õigus nagu kõigil teistel seda välja öelda, kui ma näen, et inimesed teevad või räägivad rumalusi või lausa suruvad kõigile peale kahjulikke ühiskondlikke uuendusi. Või levitavad tõe pähe valelikke ja absurdseid teooriaid. 

Jah, muidugi, MINU MEELEST rumalusi ja kahjulike uuendusi, kui täpsem olla. 

Aga ma mitte lihtsalt ei ütle, et “see on rumal”, või “ärge suruge mulle oma arvamust peale”, ma ei uduta “tõe monopolist”, ma ei kleebi kellelegi inetuid silte. 

Ei maksa arvata, et mu kirjutised on nagu vihakraatrist takistamatult väljavoolav laava – pigem saab sellesse kategooriasse liigitada liberaalide laimukampaaniad. Ma püüan mõistuslikult, diskursiivselt, kui soovite, analüüsida seda, mis minule intuitiivselt tundus rumalana või valena. 

Ma ei kirjuta siin ainult endast, niisuguseid inimesi nagu mina on, muide, väga palju! Ja veel rohkem on neid inimesi, kes aina ootavad selliseid mõistuslikke arutelusid, kes oskavad neid lugeda, kes saavad neist aru ja ütlevad: see on tõsi, ka mina mõtlen niisamuti! 

Aga, paraku, meie ametlik meedia nende kirjutisi enam ei avalda, lõigates sellega eesti rahva jäigalt ja alatult kaheks vastandlikuks leeriks: igas mõttes eelistatud seisundis progressistideks ja igati hukkamõistetud ja inetute siltidega ülekleebitud konservatiivideks. 

Niisiis, mitte konservatiivid ei lõhesta rahvast, ei jaga neid “õigeteks” ja “valedeks”, seda teevad need, kes nimetavad end valelikult liberaalideks. 

Konservatiivne ühiskondlike nähtuste analüüs ei taotle ega tooda kunagi pimedaid losungistlikke jüngreid, vaid ühendab arukaid mõttekaaslasi, kes näevad, mis maailmas päriselt toimub, ja saavad sellest õigesti aru. Ja lisavad kommentaaridena oma mõtteid. Nõnda me vastastikku harime ja arendame üksteist. 

Hea oleks, kui ka ametlik meedia selles vastastikuse arendamise protsessis osaleks. Nendel on see kohustus, sest nemad saavad selle eest üsna korralikku palka. 

Sotsiaalmeedia on suhtlemiseks mõeldud ja tehtud. Et igaüks saaks oma mõtteid vabalt välja öelda, ajakirjandus ju selleks kõigile võimalust ei anna. Ja igaüks suhtleb sotsiaalmeedias oma sõpradega, – kes mind sõbraks ei taha, see ei pea lugema minu postitusi. Ja kui loeb, siis mis ÕIGUS on temal nõuda (parafraseerides tema enda hinnangut minu mõtteavalduste kohta), et mina oma mõtteid oma sõpradega ei jagaks? Justnagu isehakanud tsensorid või? Või on neile lausa ülesanne antud jälgida ja korrale kutsuda sõnakuulmatuid riigialamaid? Palgalised koputajad? 

Minu sõprade (ja ka teiste lugejate) hulgas on palju neid, kes mõtlevad niisamuti nagu mina – nendega ma ju suhtlengi, mitte nendega, kes mind ei salli ja minu mõtteid mõista ei suuda. Nendel on ju omad sõbrad, kellega neil on ühised huvid ja eelistused. Kuidas saab siis keegi öelda, et “ole ometi vait, sinu mõtted on mulle vastikud”? Ma ei kirjutagi ju SULLE, ma kirjutan nendele, kes mu mõtteid arukaiks peavad. Nii lihtne see ongi. 

Ma pole kunagi kuskil öelnud, et ainult minul on õigus, et kõik peavad mõtlema nii nagu mina. Alati kirjutan ma OMA mõtetest ja suhtumistest, täpselt nagu Lobjakas ja Kiisler räägivad OMA mõtetest ja suhtumistest – miks on see nendele lubatud, aga minule ei ole? 

Ikka ja jälle kerkib esile küsimus: MIKS sõnavabadus kehtib ainult liberaalidele, miks konservatiivid ei tohi isegi mitte sotsiaalmeedias oma sõprade hulgas oma mõtteid avaldada? 

Mõnede inimeste meelest tohivad mingeid “nõudmisi” või soovitusi esitada ainult need, kes on endale mingi tähtsa “tooli” istumise alla muretsenud. Mina ei ole kunagi kummardanud tooli, mind huvitab INIMENE, kes sellel toolil istub. 

Ja ma hindan kõrgelt väga paljusid inimesi, keda meie meedia on sildistanud poolhulludeks ja vihkamise õhutajateks. Ma oskan ise lugeda ja mõista seda, mida loen. Ma oskan vahet teha vale ja tõe, lolluse ja tarkuse vahel.