Malle Pärn 26. novembril 2019 Konservatiivsel Konverentsil Tallinnas, Õpetajate Majas. Foto: Objektiiv

Teatud tegelased räägivad sallivusest ja avatusest. Tegelikult ei nõuta meilt ju mingit universaalset sallivust. Nõutakse teatud gruppide eelistamist teistele, kuni puutumatuseni välja. Ja teiste gruppide vaikivat taandumist, kirjutab Malle Pärn.

Mulle tundub, et paljudele noortele on meie iseseisvusaastate vasallvalitsused kasvatanud sisse alaväärsuskompleksi: et Eesti riik on üsna armetu moodustis, mis aina kõigile kummardab ja kraapsu teeb, ISE midagi olemata. 

Ja keelegi on noored suuresti vahetanud puuinglise vastu, oma lastele pannakse imelikke nimesid, mida pole võimalik välja hääldada, mis tingimata peavad sisaldama võõrtähti. Absurdini välja: Cäthlyn, näiteks? 

On vaja eriliselt tugevat vaimu, et sellest üle olla ja ISE, vaatamata armetule poliitikale, eesti mees või eesti naine olla… Uskuda eestlase väärikusse ja väärtusse, mõista, missugune imeline ja haruldane keel meil on, ja loodus… Tunda uhkust nende üle, kes meile oma elu hinnaga kunagi lühikeseks ajaks Eesti Wabariigi kinkisid. Sest paraku, kangelaste järeltulijad ei osanud seda väärtuslikku kingitust hoida. 

Ja veel: nagu ikka, selle alaväärsuskompleksiga kaasneb tohutu enesekesksus, et oh, mis see mulle korda läheb, mis ümberringi toimub, peaasi, et minul on mõnus ja soe. Ainult siis, kui mind keegi puutub, siis tõstan kisa. 

Teatud tegelased räägivad sallivusest ja avatusest. Tegelikult ei nõuta meilt ju mingit universaalset sallivust. Nõutakse teatud gruppide eelistamist teistele, kuni puutumatuseni välja. Ja teiste gruppide vaikivat taandumist.

Vihakõne seadustamise asemel võiksime hakata tõsiselt mõtlema, kuidas saaks kõik inimesed panna üksteisest lugu pidama. Ja üksteise suhtes viisakalt käituma. 

Alustaks algusest. Paneme kirja üksikasjalikud viisakusreeglid, justnagu on olemas liiklusreeglid. On ju selgelt näha, et meil on kadunud igasugune käitumiskultuur ja viisakus. Lahmitakse ja sõimatakse neid, kes mõtlevad teistmoodi. 

Kui on kadunud kristlik aluspõhi, siis tuleb selle asemele ehitada midagi muud. Anarhia viib ühe väikese rahva kindlalt hukatusse. 

Meilt nõutakse ALLUMIST ideoloogiale, mis koosneb valedest. Inimesed sunnitakse valetama. Aga selline sundus sünnitab vihkamist. See ongi see vihaõhutamine ja vihakõne. Muidugi tuleks seda ohjeldada. 

Aga seda viha ei õhuta konservatiivid, nemad püüavad vihaõhutajaid kainestada. 

Võõrale, pealesunnitud ideoloogiale vastuhakkajad ei külva vihkamist, nad püüavad HOIATADA: mõtelge enne kui astute ohtliku sammu kuristiku poole. Ja kui see hoiatus ka üliemotsionaalsena või tavalisest teravamana välja kukub, siis on see ikkagi ainult hoiatus, ja mure oma rahva pärast. 

Selle allikaks on armastus, mitte vihkamine. Mure- ja armastuskõne, mitte vihakõne!

Viha tekib siis, kui aina korratakse ilmselgeid valesid ja rumalusi ega võeta tarkust kuulda. Inimesed ju oskavad lugeda. Enamik vähemalt. Ja näevad interneti kaudu, mis maailmas toimub. 

Ja vihkamine tekib seal, kus võimul on vastutustundetu rumalus ja karistamatu ülekohus.

Tark inimene selgitab kõigepealt terminid, kui ta võtab kasutusele mingid uued keelekujundid. Meil aina tulistatakse mingite ähmaste demagoogiakuulidega, ja keegi ei seleta meile, "tagurlikele keskaegsetele kivistunud eelarvamuste kammitsas elutsevaile primaatidele", mida selle sõjaga õieti tahetakse saavutada.

Nojah, tark eeldab, et ka teised võivad olla targad, ja juba sellepärast on tema meelest vaja mõistuslikku arutelu, enne, kui ühiskonnas, moraalis, elukorralduses midagi olulist MUUTMA hakatakse. 

Aga rumal, kes on laeva rooli juurde sattunud, ei küsi ju kaptenilt ega ammugi mitte kogenud meeskonnalt, kuhu see või teine pööre selle laeva võiks juhtida. Rooli keerata on ju nii lihtne, tema meelest saab igaüks sellega hakkama. Tagajärjed tulevad ju hiljem, ja siis saab süüdistada neid, kes tema suunavalikut püüdsid maha laita.

Kes mulle seletaks, mida tähendab see "avatus", mida meilt nüüd aina nõutakse? "Sallivusest" saan aru, see tähendab absoluutset puutumatust ja eelistatud seisundit teatud valitud inimgruppidele.

Aga avatus? Avatud meeled, avatud mõistus? Jookseme lahtise suuga vastu tuult? Tean juhtumit, kus sellisel moel liikunud inimesele lendas mesilane suhu. Üsna kaua oli valus, keel läks paiste.

Kas on kuskil ka olemas mingi nimekiri, mille ja kelle suhtes me peame olema avatud, sest KÕIGE suhtes ei tohi me kohe mitte avatud olla, sõnakuulmatute isemõtlejate suhtes tuleb ju olla suletud ja sallimatu! 

Ikka on tegemist ühesuunalise liikumisega. Opsitsioonipoliitikud näiteks on koalitsiooni suhtes täiesti lukus. Sooneutraalse abielu läbipressijad on igasuguste vastuargumentide suhtes täiesti suletud. Nagu keskaegse kivimüüri taga. Ei mingit avatust!

Kui ikka seda maailma tahetakse muuta, siis palun, tehke seda konkreetselt ja ausalt, mitte hiilivalt ja valetades!