Liberaalse demokraatia pinna all peidab end suur vale. Samal ajal kui kõik teised nõuavad oma õigusi, leidub rühm inimesi, kes on sunnitud kinni maksma teistele väljamõeldud võltsõigused enda põhiõiguste arvelt. Need on lapsed, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Soome kasvatusteaduste professori Tapio Puolimatka raamat "Ühiskondlik eksperiment lastega", mille me Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni kaitseks hiljuti välja andsime, sunnib hoomama ühte lihtsat fakti. Hiljuti sai sellele tähelepanu pööratud ka Objektiivi juhtkirjas.
Liberaalse demokraatia tingimustes nõuavad kõik teineteise võidu oma õigusi ning nendest räägivad erinevad vähemusgrupid söögi alla ja söögi peale, mõeldes pahatihti käigu pealt välja uusi ja huvitavaid õigusi. Ometi leidub üks grupp inimesi, kelle õiguste eest ei näi võitlevat peaaegu mitte keegi.
Veelgi enam – neid inimesi sunnitakse kinni maksma teiste gruppide väljamõeldud võltsõigused enda põhiõiguste arvelt.
Nendeks on lapsed.
Lapsed, kellel pole häält või kes ei oska enda eest seista. Lapsed, kelle põhiõigused on maha tallatud julmade täiskasvanute ideoloogilistes eksperimentides ning teiste argade ja reeturlike täiskasvanute poolt enda naha säilitamiseks meedia ühiskondlikule kontrollile alludes maha mängitud.
Tõsiasi, et paljud selle režiimi ohvrid ei karju, kuna neil pole reeglina häälepaelad veel välja arenenud, kui neid emaüsas tükkideks rebitakse, ei muuda midagi.
Need olid sajad miljonid lapsed emaüsas, kelle elu oli odavam kui nende vanemate tahe reisile minna, kool lõpetada või raha koguda.
Need on lapsed, kelle turvalisus ja arengu eeldused olid väga palju odavamad kui ema või isa kihk leida endale mõni atraktiivsem partner ning oma perekond ja lapsed maha jätta. Sest olgem ausad, kui te jätate oma pere maha, siis mida te reaalselt sellega oma lastele ütlete? Te ütlete seda, et minu lapse väärtus inimesena on palju odavam kui hetkeline iha teise partneri vastu.
Jah, need on lapsed, kes tänapäeval osalevad tohutus inimkatses, kus neid väntsutatakse ja ostetakse nagu kaupa ning lõpuks müüakse mõnele rikkale samasoolisele paarile, nagu viimast Gucci koti mudelit.
Need on lapsed, kelle loomuomane janu ja vajadus ema ja isa järele on kõvasti odavam kui viimaste moeideoloogide kihk tõestada, et lastel ei ole vaja ema ja isa ning samasoolised paarid moodustavad vähemalt sama hea perekonna kui oma lihaseid lapsi üles kasvatavad mehest ja naisest koosnevad abielupaarid.
Revolutsioon sööb oma lapsi. Ent oleksime me ometi teadnud, et ta ei õgi üksnes Robespierre'e ja Danton'e kaugetel ajaloo lehekülgedel, vaid ta sööb reaalselt meid endid ja meie kaudu meie lapsi.
Need on lapsed, kes mõne vanema hullumeelsuse tagajärjel allutatakse varajases lapsepõlves soovahetusoperatsioonidele ja mutilatsioonidele, põhjustades nendes pöördumatuid kahjustusi ja tõenäoliselt tulevikus tõsist võitlust sooviga teha enesetapp.
Loomulikult kuuluvad siia ka lapsed, kes on pidanud taluma oma vanemate vägivalda, ärakasutamist ja muid õudusi.
Pange aga tähele, liberaalse demokraatia pinda kraapides paljastub selle alt režiim, mis trambib ja tallab kõige kaitsetumate inimeste õigustel. Liberaalse demokraatia ja inimõiguste maski taha peidab end üks kõige verisematest ja destruktiivsematest revolutsioonilistest ideoloogiatest, mida maailm on eales näinud.
Tõsiasi, et paljud selle režiimi ohvrid ei karju, kuna neil pole reeglina häälepaelad veel välja arenenud, kui neid emaüsas tükkideks rebitakse, ei muuda midagi. See, et selle režiimi ohvrid ei seisa enda eest, ei korralda meeleavaldusi ega organiseeru kodanikeühendusteks, kuna nad on reeglina alaealised ning välja kujunemata isiksused, ei muuda asja. Fakt, et miljoneid, olgem täpsed, üksnes Eestis aastast 1956 poolteist miljonit inimest, tapetakse haiglate steriilses vaikuses, ei muuda mitte midagi.
Vastupidi, see teeb selle režiimi veel hullemaks ja saatanlikumaks.
Mis meile siit lõppude lõpuks vastu vaatab? Ultimatiivselt vaatab meile vastu peegel, milles heiastub meie enda, meie isade ja emade ning meie vanaisade põlvkonna täielik läbikukkumine vastuseisul inimvaenuliku revolutsiooni sisendustele.
Andes järele enda ihadele ja uhkusele oleme ühiskonnana reetnud kõige nõrgemad. Meedia ja avaliku arvamuse surve all on sooneutraalsetele abieluseadustele, kooseluseadustele, lapsetapuseadustele ja abielu nõrgenemist soodustavatele meetmetele alla kirjutanud konservatiivsed poliitikud ja kirikujuhid, kes on teinud aralt ja väiklaselt sedasama, mida paljud teised – pidanud kõige kaitsetumate elu ja arenemise eeldusi palju odavamaks enda vahetust heaolust.
Revolutsioon sööb oma lapsi. Ent oleksime me ometi teadnud, et ta ei õgi üksnes Robespierre'e ja Danton'e kaugetel ajaloo lehekülgedel, vaid ta sööb reaalselt meid endid ja meie kaudu meie lapsi – kui me laseme tal seda teha.
Revolutsioon pole mägironija kirka üksnes Trotski ajus Mehhiko särava päikese all. Ta on kirka meie kõigi teadvuses. Ta pole kuul vaid Kamenevi ja Zinovjevi kuklas, vaid sinu enda omas.
Mitte keegi teine seda kuuli sealt kätte ei saa. See tuleb meil endil tuimestuseta, koduste vahenditega, kuklast välja koukida. Kuvalda tuleb ajust kätte saada.
Alguses on natukene valus, aga hiljem läheb vaikselt paremaks. Eriti arvestades seda, et kui me revolutsiooni tööriistu enda teadvusest ja tegevusest välja ei juuri, pole meil hiljem piisavalt pisaraid, mida nutta, kui me vaatame oma lapsi ja nende rikutud elu.