Okupatsioonide muuseumis avatav homonäitus on absurdne ja solvav, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Okupatsioonide muuseum räägib Eesti rahva olemusest, vabadusest, selle tähendusest, ajaloolistest valikutest ja sellest, kes me oleme ning mis meist saab.
Kuidas sobitub sellega kokku 14. aprillil avatav homonäitus, mis räägib nõukogudeaegsest "homokultuurist" ja portreerib ühte Tartu kurikuulsat juhusuhete lantijat, kes leidis oma lõpu homoprostituudi käe läbi?
Mida on sellel kõigel pistmist okupatsioonide muuseumiga, Eesti identiteediga?
Seda olukorda vaadates on mul on tunne, nagu oleks tervemõistuslik inimene sattunud mõne absurdiklassiku novelli.
Head kaasamõtlemist!