Kui progressiivsus üritab end üldjuhul maskeerida keskmisele publikule isuäratavaks valikuks, siis proua Kiisleri hüsteeriline, ülbe, avalikult totalitaristlik ja tsensuurilembeline liberalismi variant tõukab inimesi tema ilmavaatest eemale. Just seepärast tuleb lasta proua Kiisleril võimalikult palju avalikkuses esineda, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.

Alguses mõtlesin teha nädalakommentaari ikka mõnest tõsisest teemast, aga võta näpust. Proua Vilja Kiisler avaldas Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaarele oma vastulause ning see oli nii mõnus lugemine, et ma ei suutnud vastu seista kiusatusele seda kommenteerida.

Artiklis “Ajuvabadus ei tähenda sõnavabadust” kirjutab proua Kiisler, kuidas Postimehe uus saade “Lobjakas vs. Vooglaid” legitimeerib vähemusi vaenanud Varro Vooglaidu, kellele ei tohiks mingil juhul lubada avaldamiskünnise ületamist.

Varro märgib õigesti, et konservatiivid on Kiislerile nagu ahvipärdikud või pärismaalased, keda võib küll tuua ülekuulatavana stuudiosse aga keda ei või mingil juhul käsitleda valge inimesega ehk vasakpoolse liberaaliga võrdse arutelupartnerina.

Samas vaadates seda, kuidas proua Kiisler Varrot Eesti Päevalehes intervjueerib, tekib mul kahtlus, kas polnud ta ise see, kes tema enda terminoloogiat kasutades legitimeerib Vooglaidu – ja seda Eesti Päevalehe otseeetris.

Intervjuu oli umbes selline nagu oleks Kiisler selle teinud Objektiivile. Ma ütleksin, et Objektiivis avaldamiseks oleks see olnud natukene liiga vagur. Gaasi oleks pidanud rohkem vajutama. Kas Kiisler Päevalehe saatega ei legitimeerinud enda sõnul “äärmuslust ja ajuvabadust”?

Tegelikult pean tunnistama, et Kiisler on Eesti meediamaastikul hädavajalik figuur. Kui teda poleks, tuleks ta välja mõelda. Kui progressiivsus üritab end üldjuhul maskeerida keskmisele publikule isuäratavaks valikuks, siis proua Kiisleri liberalismi hüsteeriline, nõmedalt ülbe, avalikult totalitaristlik ja tsensuurilembeline variant on maksimaalselt eemaletõukav väga paljudele.

Mida rohkem Kiisler räägib, seda tõhusamalt avab ta oma närvitsemisega ka paljude nn mõõdukate inimeste silmi, tõukab neid kaugemale enda ilmavaatest ning ühtlasi vaktsineerib neid revolutsioonilise demokraatia alusväärtuste vastu.

Kui oleksin progressiivne niiditõmbaja, keelaksin proua Kiisleri ära ja rakendaksin tema suunas samasugust tsensuuri nagu tema soovib rakendada Vooglaiu suhtes.

Ent kuna ma olen vasturevolutsiooniline katoliiklane, on mul Kiisleri üle väga hea meel ja ma soovin, et ta räägiks ja avaldaks veel rohkem ning et ta mitte vait ei jääks. Hüsteeriline pealehüppamine saatekülalistele, EKRE suunas kohandatud Inglorious Bastardsist tõukuvad infantiilsed natsifantaasiad, milles ajakirjanik samastub sangarliku Brad Pittiga, kes käärib käised üles ja asub “natsipaska peksma” – just selliseid ülereageerimisi pole liberaalidele vaja. Kuid nende kaevikus istub proua Kiisler, kellelt pärineb sellist kraami lademetes.

Kohati läheb asi mitte lihtsalt hüsteeriliseks vaid otsesõnu naljakaks. Arvustades Vikerkaares ilmunud artiklis “Go, Sveta, go” poetess Sveta Grigorjeva luuleteost American Beauty, paotab proua Kiisler olulisi detaile oma enda reproduktiivrindelt:

“Vahel satun Grigorjevat lugedes tema naiivse lapsfänni positsioonile: jah, minagi teeksin nüüd oma lapsed neegriga, kui mul oleks veel tahtmist mõni ilmale kanda – ja tingimata ühe ühe ja teise teise neegriga, kolmanda kolmandaga, sest neegrid oskavad neid tantse, mis mullegi meeldivad, ja eesti mehed ei oska üleüldse mingeid tantse, isegi siis, kui nad need ära õpivad.”

Nii. Nali naljaks, nüüd läheme tõsiste asjade juurde. Siit tsitaadist võime implitseerida kaks küsimust. Esiteks, miks nimetab proua Kiisler neegrit neegriks ja mitte Aafrika mandri elanikuks, Kurrunurruvutisaare isandaks enne Pipi papa kolonialistlikku võimuhaaramist, black pantheriks, supermänniks või kuidas iganes poliitilise korrektsuse akadeemia viimane karje meil käsib öelda? Ma tean küll, et Grigorjeva seda teeb oma kuulsas poeemis, mille ERRgi on ära toonud, aga tema on ometi poetess, kes on läbinisti valguse ja vabaduse laps. Tema kritiseerib EKREt. Tema võib. Aga miks proua Kiisler seda teeb? See on esimene küsimus.

Teine küsimus on see, et kas keegi on kunagi takistanud proua Kiisleril saamast lapsi neegriga? Objektiiv pole seda teinud. Ausalt ka.

Järele jääb üks võimalus: proua Kiisleri praegune töökollektiiv Ekspress Grupi ja Päevalehe toimetuse näol. Nii. Ja nüüd ma küsin Urmo Soonvaldilt ja Vahur Kooritsalt ja teistelt Päevalehe toimetajatelt: kas teie olete takistanud proua Kiisleril saamast lapsi neegriga või ei ole? Vastake, ma ütlen teile, ja ärge nihelege seal! Niheleda te oskate, aga korralikku tantsu lüüa ei mõista!

Ma kordan ennast. Progressiivina ma rakendaksin ühise ürituse nimel Kiisleri suhtes samasugust tsensuuri, mida ta ise nõuab konservatiivide suunal rakendatavat.

Ent õnneks seda ei tehta.

Mida hüsteerilisem on hala selle pärast, et konservatiivid on reaalselt olemas, lisaks sellele ka väljendavad avalikult oma seisukohti ning julgevad neid avalikkuses kaitsta, seda magusamalt kõlab pühade kõrbeisade maksiim halaja suunas. Nuta, inimene.

Nuta, inimene.