Meie kultuuri saatus taandub Õhtumaade suure traditsiooni peaküsimusele. Kas olemine kõige üldisemalt pärineb Jumala olemisest ja jälgib tema poolt antud seaduspära või pole Jumalat olemas ning Dostojevskit tsiteerides on kõik lubatud, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Revolutsiooniliste ideede leviku edendamisel kehtib suhteliselt lihtne seaduspära. Neid ideid on vaja populariseerida akadeemilistes ringkondades, koolitada revolutsioonilises vaimus välja ühiskondlik eliit ning seejärel hakata doseerima neid avalikkusele.

Teatavas mõttes on tulevikuprotsesside ennustamine lihtne. Vaja on tuvastada ideede kultuuriloolised lätted, vaadata nende akadeemilist levikut ja paari-kolmekümne aasta intervalliga võime oodata nende avalikku esile kerkimist ja jõulist peale surumist.

Parasjagu aset leidvate protsesside juured peituvad filosoofias. Kui filosoofiat peetakse tihtipeale vaid kasutuskõlbmatuks targutamiseks, siis mina väidan täpselt vastupidist. Filosoofia on kõige kesksem distsipliin üldse ja iga parasjagu võimutseva ühiskondliku ideoloogia ja teadlikult edendatud protsessi võib taandada mingile konkreetsele filosoofilisele alusele. Mõte vormib meie reaalsust.

Hiljuti andis Obama administratsioon USA haridusasutustele korralduse lubada õpilased tualettidesse ja riietusruumidesse vastavalt soole, mille nad ise endale on valinud. Meditsiinilist tõestusmaterjali oma soolise kuuluvuse kohta pole õpilasel vaja esitada: piisab tema otsusest. Kui koolid keelduvad nõuet täitmast, võetakse neilt ära raha.

Kust selline asi nüüd äkitselt tuleb, küsivad paljud käsi laiutades. Vastus on lihtne. Obama administratsiooni ukaas pärineb juba aastakümneid Põhja-Ameerika ja Euroopa ülikoolides uuritud ja arendatud soo- või pigem sootuseideoloogiast, mida meie päevil on asutud jõuga peale suruma ja ellu viima. Eesti on jäänud selles vallas pikalt oma lääne “kolleegidest” maha, ent õige pea hakkab meilg isama ideoloogia pead tõstma. Esimesed pääsukesed on juba õhus. Piisab teil lugeda vaid Feministeeriumi nimelist lehekülge, kui saate teada, et teie senised bioloogiaalased teadmised, nagu oleks inimese puhul tuvastatavad kaks bioloogilist sugu – mees ja naine – on tänapäeval n-ö lootusetult ajale jalgu jäänud.

Soolisi identiteete on soouurijate arvates kuskil saja kandis. Hakake aga kataloogi lappama ja valige sealt endale sobiv sooidentiteet.

Sooideoloogia ise juurdub aga filosoofilistes eeldustes, mida iseenesest mõistetavalt saan käesoleva kommentaari raames vaid väga pinnapealselt nimetada. Soo- või gender-ideoloogia omandab oma filosoofilise suunatuse autoritelt, kes tegutsesid tänaseks juba pea 60–70 aastat tagasi peamiselt Prantsusmaa akadeemilistes ringkondades.

Nende ühiseks nimetajaks oli lääne mõtteloos Platonist alates domineerinud metafüüsilise alusehitise teadlik lammutamine – dekonstruktsioon, nagu Jacques Derrida seda nimetas. Üldistatult võime öelda, et kõik nad võitlesid instinktiivselt ühe metafüüsika keskse kategooria vastu, milleks on olemus, või veel üldisemalt, antus –  see mis on ees-olev ja samas ka sees-olev. See, mille meie leiame olevat vanem kui meie, selgelt struktureeritud ja sellisena kujundab meid ennast ja kogu olevat.

See, et ma olen inimene, ei allu minu otsusele – see on loomuse antus, mille raames ma saan olla ja areneda, ent mille piire pole mul võimalik ei alistada ega ületada. Ma olen see, kes ma olen, ent see, kes ma olen, ei tulene minust endast. Nii ütleks klassikalise metafüüsika raames mõtlev inimene.

Antusega on aga üks huvitav lugu. See, mis on olemusena ette antud, peab olema antud kellegi poolt. Klassikalise metafüüsikaga käib alati kaasas Jumal kui Looja ja läte, kui esimene printsiip, millest kõik teised kas tulenevad, lähtuvad, või on loodud. Jumal on kohal kõikide metafüüsikute süsteemides Platonist ja Aristotelesest keskaja skolastikani, stoikutest Descartesi ja Leibnizini välja.

Loomuse ja antuse kategooriaid on võimatu mõttekalt käsitleda ilma esimese printsiibita, milleks on Jumal. Metafüüsika lammutajad võitlevadki eelkõige Jumala kui metafüüsilise printsiibi vastu. Nad on Nietzsche vaimsed järglased, kes lähtuvad eeldusest, et Jumal on surnud ja Tema poolt maha jäetud lõpmatu tühik on vaja olemise baasstruktuuridest välja kangutada. Isegi eimiskina ei saa Jumala kohalolu välja kannatada.

See on aga hiiglaslik töö – see on gigantlik ettevõtmine. Mida me ometi oleme teinud, küsib Nietzsche täis õudu, ja vastab: “Me oleme tapnud Jumala!”

Metafüüsika lammutajad lähtuvad radikaalsest ateismist ja püüavad taasluua olemise alused sellistena, nagu Jumalat poleks kunagi olemas olnudki. Üks viis seda teha on rünnata juba mainitud antuse ja olemuse printsiipi ning allutada see inimese valikule, või moodsamalt, sotsiaalsele konstruktsioonile. Kõige lihtsamalt ja samas kõige banaalsemalt võtab selle püüdluse kokku ateistlik eksistentsialist Jean-Paul Sartre oma väikeses bukletis “Eksistentsialism on humanism”.

Seal vastandab ta kahte mudelit, millest esimene on metafüüsiline, teine aga eksistentsialistlik ja tema sõnul ühtlasi humanistlik. Esimeses mudelis eelneb olemus olemisele. Täpselt nii on olevat mõelnud Platon ja Aristoteles ning nende kiiluvees terve lääne suur kultuuripärand. Sartre’i poolt pakutud mudel aga toob meid otse selle pärandi lõhkumise südamikku: olemine eelneb olemusele.

Sartre’i arvates on oleva aluseks määratlemata olemine, mida asutakse eksistentsiaalsete valikute kaudu vormima konkreetseks olemuseks. Analoogselt vormib sooideoloogia järgi inimene oma sooidentiteeti.

Miks ta seda teeb? Sest ta on oma olemises eimiski, eikeegi, kes alles kujundab endast midagi. Sellisena kõlgub tema valik eimiski kohal hõljuvas tühjuses ehk valikus endas, mis on aga alati muudetav, alati ümberdefineeritav. Tema valikul puudub vundament peale valiku enda.

Miks on vaja ümber määratleda abielu? Sest abielu kui sellist ei ole olemas – on ainult väline tava, mis pealegi on ahistav ja kuulub lammutamisele. Miks on vaja lagundada traditsioonilised soorollid? Sest sugu kui antust ei ole radikaalse antimetafüüsiku arvates lihtsalt olemas. On vaid sotsiaalsed rollid, mida võib omaks võtta ja enda äranägemise kohaselt luua.

Viimases instantsis taandub meie kultuuri saatus Õhtumaade suure traditsiooni peaküsimuse juurde. Kas olemine kõige üldisemalt pärineb Jumala olemisest ja jälgib tema poolt antud seaduspära, või pole Jumalat olemas ning Dostojevskit tsiteerides on kõik lubatud.

Üks on aga selge. Üritada leida lahendust meie kultuuri lammutavate revolutsiooniliste ideoloogiate vastu tagasi pöördumata Õhtumaade pärandi keskmesse, on vaid tühi töö ja vaimu närimine.

“Jumal on surnud.” Kristlasena olen ma selle väitega täiesti nõus. Kuid ma lisan sellele ühe olulise lause. Jumal on surnud, aga ennäe, Ta tõusis kolmandal päeval surnuist! Sama moodi tõuseb surnuist ka lääne pärand – pärast seda, kui teda on mõnitatud, piitsutatud, risti löödud ja kui ta on hauda pandud.

Me ei tea, kui palju selleks aega kulub ja milliseid ohvreid see nõuab, ent Lääs pöördub kunagi tagasi oma juurte juurde, mis asetsevad aastatuhandete sügavuses, olemismõtte ja metafüüsika kõige ürgsemas kihistuses.