Orlando massimõrvar oli homoseksuaal ja jutud "homofoobsest" rünnakust vajuvad kokku nagu kaardimaja. Ametlikust hüsteeriast hoolimata peame säilitama kaine pilgu ja terve mõistuse, mis ei lähe kaasa ideoloogilise manipulatsiooniga, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Orlando massitulistamisele järgnenud reaktsioonid on leierdanud vana kulunud plaati: homofoobia on tõusnud enneolematutesse kõrgustesse, patriarhaat trambib süütute eludel, internetis ja sotsiaalmeedias levivad radikaalsed meeleolud tõukavad inimesi veretegudele ja tulirelvade lai levik on ohuks ühiskondlikule korrale.

Lahendusena kärutatakse võitlusväljale autoritaarse liberalismi põhiarsenal: relvaseadust tuleb karmistada, endisest ulatuslikumalt peab teostama sotsiaalmeedia kontrolli, "vihakõne" tuleb kohtulike karistuste ähvardusel välja juurida ja "homoõigusi" veelgi laiendada – juba kasvõi puhta kaastunde pärast.

Sarnaste avaldustega on lagedale tulnud arvukad homoorganisatsioonid, ent ka homoagendat avalikult pooldavad poliitikud Hillary Clintonist president Ilveseni.

Tänaseks on aga ilmnenud faktid, mis paiskavad ideoloogilist iba ajavate globalistide ja kõikvõimalike homoorganisatsioonide kaardid pehmelt öeldes sassi.    

Arvestatavate allikate järgi oli 29-aastane Omar Mateen nimelt ise homoseksuaal, kes oli veretöö toimumiskoha ehk homoklubi "Pulse" regulaarne klient ja homoseksuaalidele tutvumiseks mõeldud rakenduse Jack'd kasutaja. Väiteid kinnitas ka Mateeni endine abikaasa Sitora Yusufiy. Huvitava seigana võib mainida, et Brasiilia meedia andmetel palus FBI eelnevat infot Yusufiyl mitte avaldada.

Sugugi selgemad pole asjalood ka Mateeni väidetava islamismiga. Tema üheaegne toetus teineteist surmvaenlasteks pidavatele ja vastastikku korduvalt hukka mõistnud Hezbollahile ja ISIS-ele on naeruväärne ja räägib kas täielikust võhiklikkusest tänapäeva islami vallas, hullumeelsusest või hoopis sellest, et väitetavalt islami poolt radikaliseeritud massimõrvar polnudki mingil põhjusel suurem asi islamist.

Sama usutavalt oleks keegi võinud aastal 1572 Pariisis peale Pärtliööd väita, et kuna ta on kristlane, siis toetab ta ühtlasi nii protestante kui katoliiklasi.

Ent isegi peale eelnevate faktide väljakäimist pole homoorganisatsioonidel jäänud jultumusest puudu väitmaks, et Orlando mõrtsuka motiivide puhul võib kõigest hoolimata täheldada eriliselt välja arenenud homofoobiat, kuna ta polnud homoklubi regulaarsest külastamisest ja samast soost õpingukaaslastele külge löömisest hoolimata veel piisavalt kapist välja tulnud.

Selle peale võib tõdeda, et ideoloogiline pimendus ja mõistusevarjutus ei tunne piire. Foobia kaardi laualetagumisega on homoliikumine tänaseks omandanud hea puntra kliinilises psühhiaatrias kirjeldatud sümptomeid, millest reaalsuse eitamine, haiglane nartsissism ja egotentrism ning sellega kaasas käiv patoloogiline ohvrikuvand kuuluvad vaid kõige leebemate hulka.

Eriliselt võikaks teeb aga olukorra meelevigase fanatismi aste, millega globalistlik võimueliit selliseid sündmusi tõlgendab. "Homoõigused" kuuluvad tänapäeval inimsust lagundava ja revolutsioonilise mõttesuuna sancta sanctorum'i ehk pühamatest pühama koosseisu, mille edendamise eest on paljuski vastutuse enda peale võtnud USA riigidepartemang.

USA suunalt kostub katkematuid ustavusvandeid oma viimsele reliikviale. Angloameerika maailmakorralduse alandlikud liikmed järgivad aga keskvõimu eeskuju ja suitsutavad "homoõiguste" altari suunas nagu kord ja kohus – lihtsalt mõningase ajalise viivitusega.

Igal juhul, mida fanaatilisemalt ja reaalsuskaugemalt tegutsevad "eliidid", seda suurem on meie kohus säilitada sellistes küsimustes tervemõistuslik ja kaine pilk, mis vaatleb, nii palju kui meil neid on, fakte ning ei lähe kaasa ideoloogilise manipulatsiooniga – seda enam, et Orlando ja teiste sarnaste juhtumite puhul leidub küsimusi alati rohkem kui vastuseid.