Markus Järvi: pioneeride palee Euroopa tiival on oma nägu – Matti Maasikas

Toomas Sildami hiljutine intervjuu Matti Maasikaga on kõnekaks näiteks Eesti välispoliitikas juurutatud usutunnistusest, mida pole lubatud kahtluse alla seada, nendib Markus Järvi nädalakommentaaris.  

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ent kui mina eelmises nädalakommentaaris rääkisin Eesti välispoliitika pioneeride paleest, siis polnud rahvusringhäälingu portaalis ilmunud veel Toomas Sildami intervjuud välisministeeriumi asekantsleri ametist Euroopa Liidu Kiievi-esinduse juhiks siirduva Matti Maasikaga.

Intervjuu on tabavaks illustratsiooniks kogu minu eelnevale kommentaarile ja sellele, mida ma pioneeride palee all silmas pidasin.

Matti Maasika mõtted kirjeldavad kujundlikult nomenklatuurse ja muutumatuna esitletava välispoliitilise liini retoorikat ühes lihtsate ja propagandistlike klišeedega. Kui sinna juurde panna aga veel kunagisest kommunistist liberaalse demokraatia eestkõnelejaks saanud või, pardon my french, pahemliberaalse demokratuuri rahvusringhäälingu ametlikuks peapropagandistiks palgatud Sildam, siis on puzzle kenasti koos ja järele jääb vaid tervikpilti imetleda.

Eesti on peaaegu kolmkümmend aastat taasiseseisev, ent Maasika arvates on ta just praegu pisut erilises seisus.

No mis siin erilist on, pärib Sildam oma ahhaa-ohhoo küsimusega. Vastusena kõlab kuuleka liiduvabariigi pioneeride palee välispoliitika definitsioon:

“Meil on olnud päris pikalt põhilistes julgeoleku- ja välispoliitika küsimustes enamvähem parteideülene ühine arusaam.”

Võtame “enamvähem” välja ja lause on perfektne. Sildam pärib edasi, üllatust teeseldes, et kas siis nüüd enam sellist parteideülest arusaama polegi? Tõepoolest, enam nii selgelt ei ole, vastab talle Maasikas.

Siit edasi järgneb tiraad, mis tuleks marmorplaadile raiuda ja tüüblitega pioneeride palee seinale kruvida. Tsiteerin tervikuna:

“Olen töötanud Euroopa Liiduga rohkem kui viimased kümme aastat. EL on Eestile osa meie riiklusest, kuna mitmed poliitikavaldkonnad on EL-ülese otsustamise all (meie osavõtul, muidugi). Aga kui praegu kuulad Eesti avalikku debatti, siis tundub paremal juhul, et EL on miski, mis ehk kuidagi toetab seda, mida me siin teeme. See on fundamentaalne väärarusaam EL-i rollist. Ja nüüd on ühe valitsuserakonna poolt tunda küsimust, et on’s EL üldse hea asi või mis meile sellest kasu on. Olukorras, rõhutan, kus EL on osa meie riiklusest.”

Nii. Siin on teile, palun väga, Eesti kogu välispoliitiline kramp ühel taldrikul ette serveeritud. EL on osa meie riiklusest ning Euroopa Liidu keskne poliitika suunab meie enda poliitikat. Igasugune avalik debatt selle üle, kas ja millist rolli Euroopa keskvõim peaks harrastama, on juba iseenesest õudne väärareng ja demokraatia väärkasutus.

Kuna Sildam vana kommunistina on harjunud tegema propagandat, mitte ajakirjandust, siis on õpetlik ette lugeda ka tema küsimusi.

Niisiis, kuskil oli keegi avalikus debatis julgenud tõstatada küsimuse, millisel määral peaks liiduvabariigi riikluse lahutamatuks osaks olema keskvõim, ehk keegi julges küsimuse alla seada pioneeride palee kreedo.

Selle peale esitab Sildam järgneva küsimuse:

“On nüüd siis nii, nagu Iiri vastuoluliste vaadetega luuletaja William Butler Yeats (1865-1939) kirjutas: “Head kaotanud on meelekindluse, / Kuid halvad on täis tegutsemisiha.”?

Kas on nüüd Eesti rahvale ometi kätte jõudnud see saatuslik hetk, mil haarata ühe kuulsa Inglise kirjaniku näidenditegelase eeskujul kätte kadunud isa pealuu ja paisata tuulde ajatu küsimus: olla, või mitte olla?

On’s nüüd nii, nagu luuletas Juhan Liiv? 

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda! 

On’s ometi need asjalood nüüd sedapsi, kuna keegi julges kahelda pioneeride palee tõediskursuse raudsetes reeglites ja oma kõhkluse avalikkuse ette paisata?

Jah. Tundub, et nii ta tõepoolest kipub olema.

Ent pioneeride palee poleks pioneeride palee, kui seal ei kõlaks fanfaar, hoolimata sellest, et poes napib seepi ja vorsti, kui seal ei kõlaks pioneerijuhi kõne, mille keskseks sisuks on väide, et ühtegi probleemi, millega lollid reaktsionäärid armastavad end üles kihutada, tegelikult ei eksisteeri.

Poes on lademetes seepi, vorsti, piima ja leiba ja ainsaks hädaks on vastasleeri agentide kihutustöö, kes levitavad alatuid valesid, nagu poleks poes seepi ega vorsti müüa.

Samamoodi on ka liiduvabariikides hakanud levima mingi totter vale Euroopa Liidu föderaliseerumisest.

Seda pole olemas, räägib Maasikas. Jama puha!

„Föderaliseerumist, mida püütakse aegajalt kellegi poolt näidata, ei ole. Euroföderaliste – meeldib see kellelegi või ei meeldi – on väga vähe järele jäänud ja inimeste hulgas, kes EL-is päriselt otsuseid teevad, neid ei ole.“

Sellele väite vastu ei aita aga muu, kui tuleb vastata Sildami enda küsimusega Maasikale.

“Kas te teate, mis on stultokraatia? (Pikk paus) Ei. Stultus on ladina keeles loll ja teine pool tuleb kreeka keelsest sõnast kratos – võim, valitsemine.”

Selle peale Maasikas väidetavalt muigab. Meie muigame samuti. 

Markus Järvi: Eesti välispoliitika pioneeride palee

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!