Eesti LGBT Ühing tõlgendab maksumaksja taskust neile makstavate tegevustoetuste lõpetamist inimõiguste rikkumisena või hirmuõhkkonna loomisena. See näitab kui enesest mõistetavalt privilegeerituks see seltskond ennast peab, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Eesti LGBT Ühing teatab oma uudiskirjas, et ta on võetud sihikule Varro Vooglaidi ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks poolt. Lisaks eelmainitutele plaanivat ühingu vastast tegevust ka EKRE ning isegi Ühiskonnauuringute Instituut.
Viimane on nimekirja sattunud ilmselt selle pärast, et julges korraldada küsitluse, mille kohaselt on Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamise vastu koguni 78% valitsusse kuuluvate erakondade toetajatest ning isegi sotsidest pooldab või pigem pooldab homoühingu rahastamist maksumaksja taskust vaid pooled erakonna poolt hääletajatest. Sellise küsitluse korraldamisest piisab, et kuuluda ühingu arvates homoorganisatsiooni ründajate hulka.
Eesti LGBT Ühingu uudiskirja toon on hea näide üle võlli tiirutavast hüsteeriast, kus väikseimgi kriitika homolobi aadressil omandab hirmsaid noote: "Eesti LGBT Ühing on võetud sihikule, eesmärgiks ühingu rahastamise lõpetamine, LGBT+ kogukonna vaigistamine ja hirmuõhkkonna loomine," seisab homoühingu uudiskirjas.
Ei, kulla tähestikurahvas. Me pole Objektiivis ega SAPTK kampaaniamaterjalides rääkinud sõnagi "LGBT+ kogukonna vaigistamisest ja hirmuõhkkonna loomisest". Me oleme algusest peale rääkinud ainut ühest asjast – teie ühingu riikliku rahastamise lõpetamisest. Kõik muud hirmsad epiteedid, mida te sinna juurde olete pookinud, kuuluvad teie enda fantaasia valdkonda.
Tegelikult on asi vastupidi. Mäletame väga hästi, kui SAPTK alustas seitse aastat tagasi kampaaniat kooseluseaduse vastu, siis käis Eesti LGBT Ühingu kaader minu ja Varro Vooglaidi tööandjate juures kaebusi esitamas ja meid töökohtadelt kangutamas.
Mäletame, kuidas kooliõpetaja Priit Dieves vallandati sotsist koolidirektori poolt selle pärast, et ta kutsus Õhtulehe artiklis üles naisi lapsi saama.
USAs, Kanadas ja Suurbritannias on kümneid, kui mitte sadu juhtumeid, kus homolobi on kohtusse kaevanud, trahvidega ruineerinud ja häbiposti naelutanud ettevõtjaid, kes pole religioossetel või maailmavaatelistel põhjustel mõnele homopaarile pulmatorti küpsetanud, lilleseadet teinud või nende "pulmas" pilti teinud. Objektiivist, LifeSiteNewsist, Ben Shapiro Daily Wire'ist ja The Telegraph'ist või isegi liberaalide Independentist ja Guardianist võite lugeda nendest juhtumitest lademetes.
Võrdse kohtlemise seaduse muudatust, mis lubaks homolobil täpselt samamoodi toimida ka Eestis, hauti alles hiljuti ka sotsiaalministeeriumis, kuni see osaliselt ka Objektiivi poolt käima lükatud ühiskondliku vastuseisu tõttu esialgu sahtlisse pandi. Samamoodi valmistati tükk aega ette vihakõneseaduse muudatust, mille toel võiks igasuguse pahemliberaalse ideoloogia kriitika – nagu mina näiteks oma nädalakommentaarides teen – muuta kohtulikult karistatavaks tegevuseks.
SEE on ühiskondliku hirmuõhkkonna loomine, hea tähestikurahvas, mitte see, et kelleltki, kes kodanikuühiskonna liikumisena peaks toimima eraannetuste toel, võetakse ära neile tegelikult mittekuuluv riiklik rahastus.
Üleüldse, fakt, et homolobi tõlgendab maksumaksja taskust neile makstavate tegevustoetuste lõpetamist vaenamisena, hirmuõhkkonna loomisena ja kogukonna vaigistamisena, näitab kuivõrd enesest mõistetavalt ja ärahellitatult privilegeerituks nad ennast peavad – nemad on valitud vähemus ning sotsiaalministeeriumil ja Eesti riigil on enam-vähem kohustus Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu nende ühiskonda lõhestav ja perekonda kui ühiskonna ideaali lammutav tegevus kinni maksta.
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on kodanikuühendus, mis kaitseb normaalseid pereväärtusi Eesti põhiseaduse vaimus. Ometi pole meil mitte kunagi olnud ülbet ootust, nagu peaks Eesti maksumaksja vahendeid haldav Eesti riigiaparatuur meie tegevuse kinni maksma, olgu peaministriks kasvõi Mart Helme ja sotsiaalministriks Martin Helme.
Ei, me oleme algusest peale teinud kõvasti selle nimel tööd, et koguda endale väikeannetajate annetusi. See on raske ja tõsine töö, head kodanikuühiskonna aktivistid, millest projektikirjutamise oskusega sotsiaalministeeriumi välise filiaalina toimivate ühenduste kaadril pole õrna aimugi.
Seda tööd tuleb õppida tegema, mitte loota projekt taskus ja käsi õieli riigipajuki peale, nagu mitte üksnes LGBT Ühing, vaid kogu Eesti nn kodanikuühiskond on harjunud aastaid tegema ning tõlgendada riigi nisa otsast lahtitõmbamist oma ainulaadsete inimõiguste rikkumisena, vaikiva ajastu kehtestamisena, hirmuõhkkonna loomisena või põhiseadusliku korra vastase riigipöördena.
Rahu, ainult rahu. Rohkem karmi tööd annetuste nimel ja vähem emotsionaalselt eksalteeritud nuttu.
See on sõnum, mida Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks võib oma kogemuse pinnalt edastada mitte üksnes Eesti LGBT Ühingule vaid ka kõikidele ülejäänud maksumaksja tasku peal liugu laskvatele võltskodanikuühendustele.