ODIHR-i hinnangu kohaselt ei vasta Eesti e-valimiste süsteem täielikult õigusriigi normidele. Paljud e-valmiste aruandes esitatud soovitused on niivõrd kõrge lävendiga, et hõlpsam on taastada valimiste ühetaolisus. Aruandest teeb ülevaate EKRE esimees Martin Helme.
Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ning inimõiguste instituut (ODIHR) on läänelike demokraatlike valimiste kullastandardi hindaja, mille esindajad käisid veebruaris EKRE kutsel Eestis tutvumas e-valimiste süsteemiga. 17. juunil esitati Eesti e-valimiste aruanne. Tekst on küll looritatud rahvusvahelise organisatsiooni diplomaatilisse sõnastusse, kuid sisuliselt on tegemist karmi hinnanguga e-valimiste süsteemile.
Aruande alguses on öeldud, mida ODIHR ei tee: eksperdid ei lähtu mitte EKRE taotlusest, vaid hindavad Eesti e-valimiste vastavust demokraatia põhimõtetele. Samuti ei hinda ODIHR süsteemi vastavust Eesti põhiseadusega ja ainult kontrollitakse, kas Eesti e-valimiste süsteem on kooskõlas üleüldiste vabade valimiste põhimõtetega.
Sissejuhatuses (punkt 7) sedastatakse, et raportis antakse soovitusi, mille täitmisel (koos varasemate soovituste täitmisega) on tagatud Eesti valimiste vastavus rahvusvahelistele standarditele. See lause tähendab: kõiki varasemaid OSCE/ODIHR soovitusi pole täidetud, uusi tuli suur hulk juurde ja Eesti e-hääletamise süsteem ei vasta rahvusvaheliste ausate, vabade, demokraatlike valimiste mõõdupuule!
Raportis loetletakse üles kuus mõõdikut:
- hääletamise salajasus;
- tulemuste ausus (st hääled loetakse kokku ausalt ja õigesti ning tehakse avalikuks);
- kõik hääled on võrdsed (igal inimesel on üks hääl ja iga hääl on võrdse kaaluga);
- hääletamise universaalsus (kõik, kellel on selleks õigus, saavad hääletada);
- hääletamisprotseduuride läbipaistvus on ausate valimiste nurgakivi;
- aruandekohuslus (kõik hääletamisega seotud ametiasutused, teenusepakkujad, sertifitseerijad, audiitorid jne peavad andma avalikkusele aru).
Eraldi juhitakse tähelepanu, et demokraatlike valimiste puhul on keskse tähtsusega ja aluspõhimõtteks avalikkuse usaldus süsteemi vastu.
Eesti valimistel on kõige osutatuga hulgaliselt puudusi. Raporti 18. punktis kirjutatakse, et valimisteenistus peaks omama e-valimiste süsteemi üle täielist kontrolli ja vastutama süsteemi turvalisuse eest. See on vajalik, kuna e-valimiste süsteemis on hulgaliselt osalisi (arendajad, testijad, sertifitseerijad, auditeerijad, vaatlejad, teised asutused), mille juures peab vastutus ja kontroll jääma valimisteenistusele. Täna ostab Eesti valimisteenistus selle vastutusvaldkonna teenust sisse ja kehitab iga probleemi puhul õlgu.
Punktis 19 kirjutatakse, et nii e-hääletamise tarkvara kui riistvara peavad olema avalikkusele üdini läbipaistvad ja kontrollitavad. Kontrollitavad peavad lisaks olema e-hääletamise auditeerimine, selle tark- ja riistvara versioonid, lähtekoodid, konfiguratsioonid ning muu sarnane, et avalikkus võiks veenduda süsteemi töökorras. Eestis kinnitab valimisteenistus avalikult, et nii see pole.
ODIHR-i uuemate hääletamise tehnoloogiate käsiraamatus nimetatakse e-hääletamist küll paljulubavaks lahenduseks, kuid samuti osutatakse märkimisväärsetele riskidele. Kuigi olemas on riske maandavad lahendused, tuleb siiski rõhutada, et niisugune valimissüsteem nõuab OSCE standarditega kooskõlas olemiseks jõulist küberturvalisuse kaitsekihti, selget seadusandlikku raamistikku, läbipaistvust ja suurt avalikkuse usaldust. Eestis on probleeme kõige nimetatuga.
OSCE on Eestile alates 2015. aasta valimistest andnud 18 erinevat soovitust, millest seitse on siiani jäetud tähelepanuta, kaks täidetud ja ülejäänute seis (peamiselt 2023. aasta valimiste kohta käivad soovitused) on veel hindamata. Lisaks raportis olevatele märkustele kirjutavad ODIHR-i eksperdid, et soovitusi võib juurde tulla.
Järgnevalt on välja toodud mõned raportis olevad soovitused ja kommentaarid. Tuleb tähele panna, et neid peaks lugema võtmes, et ODIHR ei ütle, et midagi ei tööta, kuid vaja oleks teha seda, teist ja kolmandat, et e-valimised töötaks nii, nagu peab.
ODIHR peab probleemiks e-valimiste usaldusväärsuse kahanemist. Murekohana nähakse, et e-valimiste teemal pole ei parlamendis ega avalikkuses toimunud sisulist arutelu, ilma milleta ei saa süsteem omada seaduspärasust ja avalikkuse tunnustust.
Aruandes lisatakse, et kuigi e-valimiste teema on keeruline, peavad arutelud avalikkuses olema kujundatud kõigile arusaadaval viisil. Valimisseaduse muutmine peaks omama laiemat toetust, kui vaid koalitsiooni hääled.
Korduvalt käsitletakse aruandes läbipaistvuse küsimust. See pole lihtsalt sõnakõlks. Kui avalikkus ei saa kontrollida e-hääletamise tarkvara uuenduste sisu, ei saa näha, kuidas tarkvara testititakse ja auditeeritakse, ei oma ülevaadet, millised tarkvaraversioonid olid millal kasutusel, ei tea, millised olid süsteemide konfiguratsioonid, siis pole võimalik kontrollida, kas süsteem töötab ausalt.
Viimase kohta on tehtud rida tehnilist laadi soovitusi, kuid neid kõiki seob karjuv asjaolu: tänane Eesti e-hääletamise süsteem on täiesti "pime". Avalikkusel, vaatlejatel ja kandidaatidel pole võimalik süsteemi kontrollida, see ei ole läbipaistev. Sisuliselt kinnitab ODIHR oma soovitustega kriitikute juttu, et meie e-valimised on üks must kast, kust valimisteenistus võtab valimispäeva õhtul välja valimistulemuse. Ütlematagi on selge, et demokraatia nii ei toimi.
Lisaks antakse rida soovitusi, kuidas tagada e-valimiste vaadeldavus. Jällegi: niisugused soovitused ei jäta võimalust teesklemiseks, nagu Eesti e-valimiste süsteem oleks vaadeldav.
Raporti kohaselt on Eestis puudulik e-valimiste kohta kaebuste esitamise kord nii selles osas, kes saab kaevata, kui ka tähtaegade puhul. Selle korrastamine võiks aidata kaasa süsteemi usaldusväärsuse kasvule.
Viimase punktina võib välja tuua raporti soovituse karmistada kriminaalkaristusi e-valimiste süsteemi kuritarvituste eest, mille eesmärgiks oleks heidutus võimalike võltsingute eest. Igaüks võib ise arvata, kui tõenäoliselt asub tänane koalitsioon ODIHR-i soovitusi ellu viima.
Toimetas Karol Kallas