Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme selgitab ühismeedias, et Donald Trump ja Vladimir Putin on "sotid" Ukraina teemal juba selgeks rääkinud ja hetkel toimub kokkulepitu tutvustamine.
"Kindlates kätes Eesti" loosungi all tegutsev poliitiline nomenklatuur on seoses [Donald] Trumpi Ukraina rahuplaaniga paanikas. Mis on täiesti mõistetav. Kõik, mida on viimase kolme aasta jooksul olnud võimalik Eesti riigikaitses ja julgeolekupoliitikas valesti teha, seda on ka tehtud.
Sarnaselt energiapoliitikale on Eesti uusliberaalne režiim riigi julgeolekut väga rängalt kahjustanud ja nüüd ollakse tõepoolest keerulises olukorras. Aga mitte lootusetus!
Trumpi rahuplaaniga seoses tuleb esimeses järjekorras nentida, et asjad on juba kokku lepitud. Hetkel toimub kokkulepitu sisu neile, keda kokkulepped puudutavad ja avalikkusele tutvustamine.
On täiesti piinlik lugeda karjatusi stiilis "Trump alustab läbirääkimisi [Ukraina territooriumite] loovutamisega!" Kes iganes sellist rumalat juttu ajab, ei tea midagi välispoliitikast, ega ameeriklastest või venelastest.
Ukraina rahuläbirääkimised on lõppenud
Kulisside taga on asjad paigas!
Ameeriklased ja venelased on otse ning väga väikeses ringis asjad selgeks rääkinud. Mida meie "eksperdid" "loovutamiseks" ja "alustamiseks" peavad on kokkulepitu tulemus. Jäänud on vaid kokkulepete vormistamine USA-Venemaa tippkohtumisel, mille koha ja formaadi üle võib veel käia teatav kauplemine, kuid mis sisu enam ei muuda.
Milles kokku lepiti ja mida see Eestile tähendab?
Nii Ameerika Ühendriikide kaitseminister Pete Hegseth kui välisminister Marco Rubio on selgelt välja öelnud, et Euroopa julgeoleku tagamine on edaspidi eurooplaste mure. Ühendriigid jäävad NATO-sse ja täidavad oma liitlaskohustusi, kuid see eeldab Euroopa riikide panustamist endi kaitsesse.
Lisaks on Rubio öelnud – mis on Eestis täiesti alakajastatud ning ülimalt oluline – et USA ei näe end enam maailma politseiniku rollis, ega ainsa suurjõuna. Samas peab USA enda strateegiliseks huviks Arktikat ja sellel on otsene mõju ka Põhja-Euroopale ja Eestile.
Maailmas kehtib uus julgeolekuarhitektuur
Mart Helme rääkis kolm aastat tagasi: Ukrainaga on lõpetatud. See ei tee meile kellelegi head meelt, siin pole mingit põhjust tunda (kahju)rõõmu, aga nii see on. Ukraina jääb ilma neist aladest, mille venelased on ära võtnud. Mida kiiremini rahu sõlmitakse, seda vähemast territooriumist riik ilma jääb, sest sõda on juba mõnda aega läinud ukrainlaste kaotuse suunas ning iga päev kaotatakse maad. Ukraina ei saa NATO-sse. See teema on maas. Ühtlasi ei saa see tõenäoliselt Euroopa Liitu. Seda mitte niivõrd selle tõttu, et USA on selle vastu, vaid teistel põhjustel, millest allpool.
Osutatu on Ukraina seisukohalt väga ränk, aga meie jaoks on siin ka selge positiivne pool. Kokkulepe ei käi ainult Ukraina kohta. Ukraina sõjaga pandi paika järgmise inimpõlve ulatuses Euroopa (ja võimalik, et laiemalt kogu maailma) uus julgeolekuarhitektuur või kui tahame otse öelda, jõuvahekorrad.
Lihtsamalt öeldes on nii: kuhu sõda praegu seisma jääb, sinna ta jääb. Kui Eesti uusliberaalid on rääkinud, et Ukraina järel oleme meie järgmised, siis praegu oleme olukorras, kus Ukraina jääb poolikuna alles ja meie pääsesime.
Vestlesin eelmisel nädala Madridis päris pikalt ühe väga mõjuka USA konservatiivse mõttekoja esindajaga, kellel on regulaarsed kohtumised Valges Majas USA valitsuse tippoliitikutega. Ta kinnitas mulle isiklikult, et USA ei anna Eestit Venemaa kätte, ega jäta seda halli tsooni. Järeldus on, et Ukraina hinnaga on muude asjade hulgas kaubeldud välja Eesti (Baltikum, Poola, Soome) välja jäämine Venemaa mõjusfäärist. Ukraina seisukohalt karm, hea sõnum Eestile.
USA-Vene kokkuleppe osaks on tõenäoliselt Arktika. Juhul kui USA sai seal oma tahtmise (või suurema osa oma soovidest) tähendab see, et neile on vaja seljatagust Põhjalas: Soome, Rootsi, Norra. Sellel seljatagusel on omakorda vaja puhvrit, milleks on Baltikum. Mitte midagi ei tehta siin maavarade pärast, mida Margus Tsahkna üritab maha parseldada, vaid strateegiliste huvide tõttu.
Eesti peab tagama oma kaitsevõime
Nüüd põhiküsimus: mis saab edasi, kuidas Eesti saab uskuda, et kokkulepped peavad? Just selle ümber keerleb ka jutt julgeolekugarantiidest Ukrainale ja võimalikest Euroopa vägede saatmisest sinna. Ütlen kohe ära, mitte mingil juhul ei tohi Eesti saata oma sõdureid Ukrainasse nõndanimetatud "rahuvalvajateks".
Meie sõjaprintsesside hüsteerikutest valitsused on viimase kolme aasta jooksul ära andnud kõik meie relvad, laskemoona, pioneeritehnika, elektrijaamad ja vastu saanud üle 100 000 venekeelse "põgeniku", kelle toetamine läheb meie maksumaksjale maksma aastas sadu miljoneid eurosid. Aetud on kahjulikku poliitikat.
Me oleme rinderiik, kes on end sisuliselt kaitsetuks teinud loosungiga, et "Ukraina sõda on meie sõda". Ei ole, ei ole kunagi olnud ja nüüd, kui see on lõppemas, ei tohi hakata seda enda omaks tegema.
Eestil tuleb keskenduda enda riigikaitse tugevdamisele, mida välismaa käske täitnud reformierakondlased on põhjalikult relvastuse ja varustuse loovutamisega kahjustanud ning see on juba piisavalt suur ülesanne. Võtta veel ühe (meist 30 korda suurema) rinderiigi kaitsmine enda õlgadele on suurushullustus, mis suurendab hüppeliselt Eesti niigi suuri riske. Mitte mingil juhul ei tohi seda teha! Või neile, kes muud keelt ei mõista: ameeriklased andsid selge suunise, et eurooplased hakkaks oma riigikaitset tugevdama ja selge suunise, et NATO ei lähe Ukrainasse.
Mis siis tagab, et paari aasta pärast Ukrainas uut sõda ei alga? Esiteks, kokkulepe ise. Kui kokkulepe on nii venelastele kui ameeriklastele piisavalt rahuldav, siis pole kumbki pool selle rikkumisest huvitatud. Teiseks tagab selle Ukraina kaitsevõime üles ehitamine ja tugevdamine. Mõnikümmend tuhat eri riikidest saadetud "rahuvalvajat" päris kindlasti ei heiduta Venemaad, kui ta on otsustanud, et soovib Euroopa suunal edasitungi jätkata, seda heidutavad päris asjad. Küllap on kokkuleppes sees nii piits kui präänik ja küllap need peatselt saavad avalikkusele teatavaks.
Rohepööre on saatanast
Seis on hapu. Eesti vajaski plaan B-d. Riiki on valitsetud mitte ainult viimased kolm, vaid viimased 30 aastat loosungite najal, mis täna enam ei kehti. Nagu öeldakse, mõõna tulles on näha, kes ujus paljalt. Mõõn tuli ja ilmneb, et terve Euroopa on alasti. Pole imekspandav, et ollakse paanikas ja raevus.
Meie peame jätkama oma iseseisva kaitsevõime tugevdamist ennaktempos, aga ilmselgelt ei ole viis protsenti SKP-st realistlik. Päris kindlasti ei ole mõistuspärane hullumeelse ja vaesestava rohepöörde jätkamine. Niisuguse sotsialistliku ebateaduse toel toimuva rikkuse ümberjagamise kava peab kogu Euroopa, juhul kui soovib ellu jääda, viskama prügikasti.
Eesti peab lõpetama Venemaaga tüli norimise. Mitte põhjusel, et Venemaa oleks oma olemuselt kuidagi muutunud, või meil oleks lootust jõuda nendega heade suheteni, vaid sellepärast, et plärtsuval pitsul kadus just selja tagant turske bulldog ära. Elik taas nii, et üleilmastujad-pugejad aru saaksid: konfliktne hoiak Venemaaga saboteerib teadlikult ja tahtlikult Trumpi rahuplaani ja sellise käitumise jätkamine garanteerib, et ameeriklased ei liiguta sõrmegi, kui venelased siin midagi sudima hakkavad.
Selles võtmes peame me viivitamatult lõpetama ära Vene Õigeusu kiriku teemalise tülinorimise. USA administratsioon on kuulutanud usuvabaduse kaitsmise ja kristlaste kaitsmise oma välispoliitika prioriteediks. See, mida Lauri Läänemets praegu teeb, on tüli norimine mitte ainult Venemaaga, vaid samuti USA valitsusega. Kõvad mehed ollakse, kui arvatakse, et mõlema suuriigiga võib tüli norida. Kui me jätkame, siis tõstetakse meil Kremli poolt viies kolonn kohe jalgadele ning me saame väga tõsise julgeolekukriisi, mille oleme ise esile kutsunud. See tegevus on otsene Trumpi rahuplaani saboteerimine ja tõmbab meile kaela Venemaa rünnaku ning USA viha ja selja pööramise.
Sõjapartei tahab sõda Eestis ja EL seisab silmitsi pankrotiga
Ma oletan, et sellepärast nii tehaksegi. Et kui USA teeb Ukrainas rahu, siis sõjaparteil on vaja Läänemere ääres ikkagi sõda Venemaaga kuidagi jätkata. Kuritegelik plaan, mis lükkab Eesti samasugusesse kulutatava materjali rolli, milles on viimased kolm aastat olnud ukrainlased. See plaan tuleb viivitamatult seisata!
Ja viimaks Euroopa Liidust. Trump ei rääkinud kellegagi Brüsselis. Aga ka mitte Berliinis, Pariisis, Londonis. Ammugi mitte Kaja Kallasega. Euroopa riigid said selge sõnumi: olete omapäi. Kui hakkama saate, siis saate, kui ei saa, pole USA mure.
Euroopa Liit on pankroti äärel. Suuremad Euroopa riigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia või Suurbritannia on pankroti äärel. Kui rohepööret kohe ära ei lõpetata, siis minnaksegi pankrotti. Arvata, et sellises olukorras suudab keegi tõsta oma kaitsekulud 5 protsendile SKP-st on luulu. Arvata, et niisuguses olukorras suudetakse Ukraina võtta liikmeks ja hakata talle maksma Prantsusmaa, Poola, Hispaania ja teiste riikide arvelt hiigelsummasid, on samuti unistamine. Võib oodata palju ja pikka juttu Ukraina EL liikmelisusest, aga seda ei juhtu. Enne laguneb Euroopa Liit lihtsalt ära. Mida meie käsutäitjatest algatusvõimetu uusliberaalne nomenklatuur siis veel tegema hakkab?!
Toimetas Karol Kallas