Ühendkuningriigi nädalakirja The Spectator andmeajakirjanik Michael Simmons juhib tähelepanu riiki tabanud liigsurmade lainele, mida on rohkem kui Covidi-aastatel ja mille täpsemat põhjust keegi ei oska arvata.
Täna sureb Ühendkuningriigis rohkem inimesi kui Covidi tippaastatel. Eelmisel kuul (oktoober, 2022) oli iga nädal 1564 surma keskmisest rohkem. Sellist üle keskmise ulatuvat surmade hulka nimetatakse liigsurmadeks. Kaks aastat tagasi (2020) oli oktoobris nädalas 315- ja eelmisel aastal 1322 liigsurma. 21. oktoobriga lõppeval nädalal (mille kohta on avaldatud viimased ametlikud andmed) lahkus riikliku statistikakontori (Office for National Statistics; ONS) andmetel elust 1646 inimest enam kui tavaliselt.
Nagu varem on kirjutatud, kõige suurem osa liigsurmadest tabab oma kodus olevaid inimesi. Kodudes inimesi tabanud liigsurmade arv on kolmandiku võrra tavalisest kõrgem. Haiglates ja hooldekodudes on see vastavalt 15 ja kümme protsenti üle keskmise. Nihe kodus suremise ja tervisesüsteemi halvatuse poole jätkub.
Mis neid surmasid põhjustab? See ei ole Covid: ainult 27 protsendi puhul eelviimase nädala Inglismaa liigsurmadest oli Covid üks põhjustest. Liigsurmade põhjus paistab olevat hoopis sulgemiste ajal kuhjunud probleemides. Briti Südame Sihtasutuse (British Heart Foundation; BHF) poolt läbi viidud uuring näitab, et alates pandeemia algusest on üle 30 000 Inglismaa inimese surnud "asjatult" südameprobleemide kätte. See on iga nädala kohta 230 surma, mida poleks juhtunud kui riiki ei oleks kinni pandud.
Osaliselt on nimetatud surmade põhjuseks sulgemiste tõttu viibinud ravi. Augusti lõpu seisuga oli Inglismaal südamehaiguste ravijärjekorras ligikaudu 346 000 inimest – mis on ajaloo suurim arv. Eeldatakse, et see number kasvab veelgi: mudelid näitavad, et järgmise aasta aprilliks on südamearsti ootejärjekorras 395 000 inimest, mida on kuskil 224 000 inimest rohkem kui enne pandeemiat. Üks viiest ootejärjekorras olevast inimesest kinnitab, et tema tervis on pandeemia ajal muutunud viletsamaks. Nagu allolev graafik näitab, on rohkem kui 7000 patsienti oodanud üle aasta oma südameprotseduuri. Südame ja veresoonkonna probleemid mooodustavad pea neljandiku kõige rikkamate ja kõige vaesemate vahel valitseva eluea lõhe põhjustest. Seega iga südameprobleemide tõttu juhtunud liigsurm teeb olukorra ainult hullemaks.
BHF uuring osutas lisaks puudustele kiirabi töös. Ühendkuningriigi terviseteenistuse NHSi andmed näitavad, et septmebris võttis teise kategooria väljakutsetele – nagu seda on südamerikked ja infarkt – vastamine aega 48 minutit. Reeglite järele on ette nähtud 18 minutit. BHF on endast väljas: "Nad räägivad, et ei tohi kaotada hetkegi… ."
Kas liiga pikad kiirabi ootamise ajad võivad olla siis Ühendkuningriigi liigsurmade põhjuseks? Šotimaal toimuv võib seda teooriat toetada. Hiljutised andmed näitavad, et Šotimaal on liigsurmade arv väiksem ja hajusam. Samas seal kestsid sulgemised ja piirangud kauem ning olid karmimad kui lõuna pool kuningriigi piiri. Kuid vaadates kui kaua peab ootama kiirabi ja selgub, et seal on sellega probleeme vähem. Võrreldavad väljakutsed võtavad Šotimaal aega 15 minutit. Ka see võib olla põhjus, miks seal on vähem liigsurmi, kui Covid enam olulist rolli ei mängi?
Korrelatsioon ei näita tingimata põhjust, kuid see paistab olevat oluline tükk piltmõistatusest. Samas kohaliku omavalitsuse eripärad ei luba otseseid võrdlusi teha. Otsene võrdlemine on äärmiselt keeruline, kuna kõik neli kuningriiki kategoriseerivad oma statistikat erinevalt. Inglismaa raporteerib keskmist kiirabi reaktsiooniaega neljas kategoorias; Šotimaa kasutab värvikoode ja kajastab mediaan-, mitte keskmisi sõiduaegu; Walesis ümmardatakse kõik lähema tunnini ja Põhja-Iirimaa ei näe viimasel ajal oma statistikaga üldse vaeva. Meil on vaja korraliku kogu Ühendkuningriiki hõlmavat andmestikku, et leida vastuseid kogu riiki puudutavatele probleemidele.
Inimesed, kes ootavad südameravi või arsti vastuvõttu, moodustavad siiski ainult murdosa võimalikest liigsurmadest. Need on sellised, millel on vähemalt olemas mingi diagnoos. Andmestik näitab, et liigsurmad tabavad märgatavalt vähem 40–47 aastaseid inimesi (keda ähvardab kõige suurem oht), kui need said pandeemia ajal käia tervisekontrollis. Inglismaa NHSi modelleerimine, millele osutatakse BHFi uuringus, pakub välja, et väiksem inimeste arv, kelle vererõhku sulgemiste ajal mõõdeti, võib järgmise kolme aasta jooksul kaasa tuua lisaks 11 190 südametegevuse häiret ja 17 702 infarkti.
Vaatamata üha suuremale teadlaste, arstide ja vabaühenduste survele paistab, et valitsus ei pööra tänaseni tähelepanu tervisekriisile, mis võib olla üks ajaloo suurimaid. Käesoleva aasta alguses lubas toonane terviseminister korraldada uurimise, kuid tänaseks on meil juba kolmas valitsus. Üks tervise parandamise ja ebavõrdsuse ameti (Office for Health Improvement and Disparities; OHID) ametnik ei teadnudki novembri alguses uurides, et liigsurmad on midagi, mille kohta nad andmeid koguvad (nad teevad seda).
Liigsurmi ümbritsevast teabetühjusest on saamas probleem. Juhtivad arstid muretsevad, et kuna valitsus ja NHS probleemile tähelepanu ei pööra, siis toidab see vandenõuteooriaid. Doctorcall erameditsiiniteenistuse tegevdirektor Charles Levinson leiab: "Covidisse mitte puutuvate liigsurmade ümber valitsev vaikus toidab vandenõuteooriaid. Mida kauem vaikitakse, seda hullemaks asi läheb. Kui võimud teemale vajalikku tähelepanu ei pööra ja selle üle ei aruta, siis usaldus rahvatervise süsteemi vastu saab kannatada."
Liigsurmadele ei pööra tähelepanu ainult inimesed, kes on mures Covid-19 vaktsiinide võimalike pikaajaliste kaasnähtude pärast. Mõned andmeanalüütikud leiavad, et liigsurmasid ei pruugi üldse olla. Mõned inimesed juhivad tähelepanu, et ONS ei arvesta oma toorstatistikas vananeva rahvastiku ja teiste aja jooksul toimuvate rahvastikumuutustega. Kolmandad ütlevad, et ONSi liigsurmade statistika on küll toores, kuid see pole ainus, mis osutab liigsurmade kasvule.
OHID kasutab keskmise surmade arvu leidmiseks keerukat metodoloogiat, mis arvestab rahvastiku muutustega. Nende andmete kohaselt on käesoleva aasta esimesest 39st nädalast liigsurmi olnud 23 nädalal. Aktuaaride juhtorgani ja õigusasutuse (institute and faculty of actuaries), mis võrdleb andmeid 2019. aastaga, on samuti tuvastanud liigsurmad: 21. oktoobriga lõppeval nädalal 1388, mida on pisut vähem kui näitavad ONSi andmed. Seega kolm erinevat allikat, mis kasutavad kolme erinevat metodoloogiat, tuvastavad sama asja. Liigsurmad ei ole suvaline "andmestiku tõrge".
Valitsus on lubanud segadusel kasvada. Dr Levinson arvab, natukene oleks abi juba pressikonverentsist: "Täna on liigsurmi rohkem kui pandeemia aastatel. Toona kohtuti ajakirjanikega pea iga päev, miks me ei võiks nüüd ainult ühte pressikonverentsi korraldada?"
Surmad kuhjuvad nädal-nädala järel. Teemale pööratakse üha rohkem tähelepanu. Samas selgust otsivad ainult sotsiaalmeedia nuuskurid ja vabaühendused. NHSi ootab talvel ees märkimisväärne kriis (seitsme miljoni inimesega ootejärjekord võib kasvada üheksa miljonini) ja arvatakse, et surmade arv muutub ainult suuremaks. Isegi pisikesed asjad muudaksid olukorda. Terviseministrid ei paista viimasel ajal eriti kaua vastu pidavat. Kuid kes iganes ametis on, antud küsimus peaks igal hommikul olema tema portfellis kõige peal.
[Alljärgnevalt on lisatud Statistikaameti ja Tervise Arengu Instituudi kogutud Eesti surmade statistika. Oktoobri lõpu seisuga on käesoleval aastal Eestis registreeritud (esialgsete andmete kohaselt) 1091 surma rohkem kui 2020. aastal samal ajal. 2019. aastal registreeriti Eestis kokku 15 184 ja 2018. aastal 15 606 surma. Inimesi hakati Covid-19 vastu vaktsineerima 2021. aasta alguses.]
Toimetas Karol Kallas