Emal ja isal on võimalik teha järjepidevalt lihtsaid asju, mille mõju lastele on üllatavalt suur, kirjutab Tamara El-Rahi.  

Lapsevanem olla pole kerge. Nii isadel kui emadel tuleb paljustki loobuda, omad huvid maha panna ning lastele pühenduda. Pole siis ime, et me vahel “viilima” kipume. Näiteks ostame neile pigem mingi vidina kui eraldame oma kallist aega. Selle asemel, et olla kannatlikud, lubame kopsul üle maksa minna. Või siis laseme telekal lõunasöögi taustaks lõuata ega viitsi vestelda.

Kõige selle keskel ei tohi aga põlata pisikesi ja tühisena tunduvaid asju, mis kokkuvõttes lastesse eluks ajaks jälje jätavad.

Nagu näiteks nende lohutamine ja rahustamine.

Mu oma pisike pole veel neli kuudki vana, kuid juba praegu on tunda, kuidas ta end minu või mehe süles turvaliselt tunneb – eriti siis, kui oleme mõnes võõras kohas. Lapsed on haprad ja neil on kaasasündinud vajadus olla kaitstud. Küllap lapsed ongi niivõrd uljad ja hooletud ka seetõttu, et usaldavad alateadlikult oma vanemaid. Jäägitult. Kuid seetõttu mäletavad nad ka pärastpoole olukordi, kus nad end ebakindlalt tundsid. Pidagem seda silmas, kui on kiusatus kannatust kaotada või laste nähes ärrituda.

Või see, kui sa neile oma jäägitu tähelepanu pühendad.

Elementaarne, kuid kerge unustada! Hiljuti juhtusin lugema, kui kasulik võib olla veerand tundi lapsele pühendatud aega – ilma telefoni, teleka ja muu taustamürata.

Lihtsalt rääkida nendega, lugeda midagi ette, värvida värviraamatut. Lihtne, kuid geniaalne. Mis see neile annab? Tunde, et nad on olulised, armastatud ja hoitud. Ja meile endale? Kõike sedasama küllaga tagasi. Rääkimata sellest, et nii ehitatud suhe lapsega jääb kestma kogu eluks.

Sügava jälje jätab lastesse viis, kuidas te abikaasadena omavahel läbi saate.

Lapsed ammutavad turvatunnet sellest, et vanemad teineteist armastavad. Võin omast kogemusest kinnitada, kui imeline oli meie peres alati teada, et ema-isa jaoks ei olnud sellist sõna nagu “lahutus” olemaski. Kui vanemate vahel valitseb harmoonia – nad ei nääkle laste nähes, räägivad teineteise kohta üksnes head ning on omavahel suheldes õrnad ja tähelepanelikud –, on lastel hea ja rahulik olla.

Tähtis on ka neid julgustada ja kiita.

Laste jaoks on vanemad ju kogu maailm. Ja otse loomulikult jääb neile meelde, mida te neile ütlete. Mulle tundub, et kui lapsele kogu aeg korrutada, et ta on ulakas, siis lõpuks ta selliseks ka kujuneb. Kui neid aga paremuse poole julgustada, õhutab vanemate usk neid õiges suunas edasi. Loomulikult tuleb lapsi korrigeerida, kuid olgu me sõnad täis armastust ja andku nad lapsele lootust.

Perekonna traditsioonid aitavad aga süvendada kuuluvustunnet.

See ei pea olema midagi hirmus erilist. Võibolla lihtsalt õhtusöögid ühise laua ümber, laupäevased sõidud vanavanemate manu või viis, kuidas te sünnipäevi tähistate. Meil hiiliti näiteks hommikuti sünnipäevalapse tuppa, et õnne soovida ja siis üheskoos kingipakke lahti koukida. Sellised asjad ühendavad ja tugevdavad perekonda. Ja aitavad lastel hiljem omaenda peret ehitada.

Tõlkis Urho Meister

Artikkel ilmus portaalis MercatorNet, kus autor toimetab perekonnateemalist blogi Family Edge