Mis on ühist Maasikasõjal ja Jevgeni Koganil?

Keep calm and carry on. Mis paistab Matti Maasikale Ühendkuningriigi valitsuse 1939. aastal levitatud tunnuslausega tassi põhjast? Foto: Scanpix

Välisministeeriumi asekantsleri Matti Maasika säutsu ümber vallandanud poliittormike tekitas déjà vu tunde. See kõik on juba olnud. Samasuguse hüsteeriaga, nagu vaatas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemist pealt interrindlane Jevgeni Kogan, sarnase maniakaalsusega suhtub Euroliidus kahtlejatesse Matti Maasikas, arvab Karol Kallas. 

Maasikasõda sai alguse siseminister Mart Helme säutsust, milles too lubas progressiusulisi eurolembe trollides Ühendkuningriigi vastsele peaministrile Boris Johnsonile, et jagab temaga soovi korral kogemusi, kuidas impeeriumi rüppest välja murda. 

Vastupidiselt Eesti ametnikkonna crème de la crème arvamusele, kujutas Mart Helme õnnitlus endast diplomaatilist kõrgpilotaaži. Theresa May ja tema kambajõmmide kolm aastat ellu viidud remain–vandenõu (Euroliitu jäämise vandenõu) on Ühendkuningriigis ajanud väga suure hulga inimesi väga kurjaks. Täna on saareriigis “popp ning noortepärane” pigem Euroliitu ning selle impeeriumi ehitamise plaane tögada. 

Borisi uus valitsus on läbi ja lõhki Brexit’i meelne ning tema kabineti ümbermängimist on nimetatud ka “pikkade nugade ööks”. Saareriigis nähakse Euroliitu just kurja, demokraatiavastase impeeriumina. Kõik uue valitsuse lubadused on siiamaani olnud, et kas leppega või leppeta, 31. oktoobriks on Ühendkuningriik sellest koledast ebademokraatlikust liidust läinud.

Kes on Borisi näinud teab, et tegemist on raamidevälise poliitikuga. Kui tuua eesti poliitikas võrdlus, siis sobiks selleks ehk Igor Gräzin. Temast jääb mulje kui klounist, kuid tegemist on väga hea hariduse, intellektuaalse ja sihikindla inimesega. Temaga suhtlemiseks ja tema õnnitlemiseks sobib just selline, pisut üle “normaalsusest pakatava” üldsuse peade – nagu meie nomenklatuuri hüsteeria ka näitab – küündiv trollimine. Liitlasdiplomaatias peetakse vooruseks “ühel keelel rääkimist”. Täpselt seda üritas siseminister Helme teha ja allakirjutanu arvates tuli see päris hästi välja. Või teistpidi: eemalt vaadates paistab, et Johnsoniga võiks pigem õnnestuda “lõbusa (verbaalse) müramise” laadis poliitiline läbikäimine kui Maylik nürimeelne nühkimine. 

Ametnik Maasika ja talle kaasaelajad võiks jätta rahus oma liitude juurde nokitsema, kui sellega ei kaasneks suuremat sorti mure, mis puudutab meid kõiki. Meie riigi väga kõrgetel ametikohtadel on päris palju inimesi, kes arvavad, et “munad peavad olema ainult ühes korvis” ja teiste “korvide” üle aru pidamine pole kui mitte just keelatud, siis vähemalt ei vääri mitte mingisugust tähelepanu. Süvariik on küll “naeruväärne kontseptsioon”, aga …

Nii kui eelpool viidatud, nendib Ühendkuningriigi libertaarne kolumnist Mick Hume, on Euroliit selle esimestest sammudest peale olnud demokraatia vastane ja on olemuselt antidemokraatlik. Liidu eesmärgiks on alati olnud “vabastada” Euroopa rahvad enese saatuse määramise võimalusest.

Kas keegi on kokku lugenud, mitu korda on Euroliidu juhtoinad ja Eesti kohalikud satraabid nimetanud rahvusriike düstoopiaks? Mitu korda on meile idioodi järjekindlusega selgitatud, et “Euroopa probleemide lahenduseks on rohkem Euroopat”? Kuidas kõik see, mis meid siia rappa on kokku toonud, on kindlasti kindel viis enese mülkast väljatirimiseks. 

Allakirjutanu ei arva sugugi, et Euroopa riikide koostöö oleks saatanast. Mis võiks olla kellelgi midagi heas tahtes ja üksteist austavate ning nii palju kui vähegi võimalik, ühiseid huve ellu viivate riikide liidu vastu? Paraku täna on saanud Euroopa Liidust bürokraatlik, õnneks veel algeline, kakotoopia. Mille pikk plaan on ideoloogiliselt rangelt piirieteldud Hea Uue Ilma ehitamine. Sellest tuleb ka Matti Maasika ja talle kaasaelajate ulgumine ja hammaste kiristamine – Mart Helme on sellises maailmanägemuses jubedustäratav ketser. 

Muidugi ei ole Euroopa Liit üks-ühele Nõukogude Liidu sarnane. Kuid paraku sedasi ketserite peale karjudes tekib natuke vanematel inimestel päris tuttav tunne. Jevgeni Kogan tavatses eestlastega täpselt samamoodi suhelda. 

Sotsialistliku Nõukogude Liidu lagunemist ei uskunud kuni viimase hetkeni päriselt keegi. Allakirjutanu oli 1991. aasta augusti keskel keset Altai mäestikku matkamas ja esimene reaktsioon augustiputšile oli, et sinna me nüüd jääme. Elik toona ei paistnud mitte kuskilt, et Nõukogude Liiduga võiks nii ruttu midagi väga äkilist juhtuda. Nii nagu meid õpetavad täna maasikad ja junckerid, üritasid inimesed toona sihikindlalt tähelepanu mitte pöörata Gustav Naani tiraadidele Nõukogude Liidu vältimatusest.

NSVL-i suurimad probleemid peale hullumeelse vasakideoloogia olid kohutav bürokraatia ja strukturaalne võimetus muutuda. Tänast Euroopa Liitu iseloomustab religiooniks vormunud progressiivne vasakideoloogia, eksponentsiaalsete hüpetega oma kombitsaid laiali sirutav bürokraatiamasin ja strukturaalne võimetus ennast parandada. Kolm viidatud Euroliidu põhiomadust näitavad, et eurokolossil on savijalad ja nende tervis halveneb kiirenevas tempos. 

Vigade parandus algab vigade tunnistamisest. Kas Euroliit on täna võimeline oma vigu tunnistama? Pigem on siiski nii, et kui keegi kuskil nurgas midagi uriseda või Liidu ainuõiges poliitikas kahelda julgeb, saab ta selle eest karistada – ja see on üdini vale. 

Poliitika, eriti rahvusvaheline poliitika ja diplomaatia, on alati avatud malemäng. Alati – või vähemalt peaks nii olema – on kõik valikud laual ja kuna Eesti ning Ühendkuningriik on demokraatlikud riigid, siis on oma sõna malemängu sekka öelda avalikkusel. Maasikas käratab sisuliselt Eesti valitsusele peale, et mõtelda on lubatud ainult ühte moodi. Elik teistpidi: näidaku targad eurokraadid meile demokraatiaõpikus see koht, kus oma peaga mõtlemine on ära keelatud? Koht, kus inimesi on kohustatud “õigesti” valima? Koht, kus on öeldud, et Euroopa Liit on meie saatus aegade lõpuni?

Euroliidu tänane käitumine näitab pigem, et seda föderatsiooni-eelikut pole enam kauaks. Nii on igati mõistlik ja normaalne valmistuda Euroliidu lagunemiseks – nii hull väljavaade kui see ka ei oleks – ja vaadata, ehk õnnestub sündivale USA ja Ühendkuningriigi teljele koos teiste Kesk-Euroopa riikidega külje alla pugeda. 

Sest Ühendkuningriik ja Brexit on eeskuju. Elu veel näitab, kas hea või halb. Boris annab igal juhul lootust, et elu on väljaspool Liitu ehk isegi parem.

Maasikale kaasaelajad ei saa ilmselt ise päris hästi aru, et täpselt säherduste eurokraatide põikpäisuse peale Ühendkuningriik Euroopa Liidust välja astuski. Oma absurdsel moel Maasika “sõnavabadust” kaitstes astuvad tema pooldajad tegelikult sõnavabaduse ja demokraatia vastu. Asjad on täpselt nii, nagu arvab härra Maasikas ja on ilmvõimatu, et need oleksid kuidagi teisiti. EKRE-marutõbi on raske ajuhaigus ja antud juhul astuti päris suure reha otsa.

Paneb imestama, kuidas ametnikul, kes on aastaid/-kümneid kümmelnud Euroliidu masinavärgiga kaasas käivas tömbis bürokraatias, kes on teinud koostööd üdini korrumpeerunud poliitikute ja valitsustega, kes on südamerahus kõrvalt vaadanud demokraatia jalge alla tallamist, siis kuidas selline paadunud inimene nüüd äkki “ärkas”? Või pigem, asi ei ole nimetatud ametnikus. Euroliidule kaasa kiitmine ja EKRE-marutõbised ekstsessid oleksid nagu usutunnistus, mida iga “normaalne ning õige” inimene peab päevast-päeva korrutama. Seda teevad mingil arusaamatul põhjusel tippärimehed, seda teeb ühe eesti jõugukraatlikuma partei esiisik K. Kallas, seda teeb see, kes töötab Kadrioru Lossi administratiivhoones. Selline Euroopa Liitu appi kutsuv jauramine ei näita, et inimestel oleks mingit moraali või tõekspidamisi, see on okultne manamine.

Matti Maasikas oleks võinud tänase valitsuse tegevusse suhtuda ükskõikselt. Nagu ta on ükskõikselt suhtunud loendamatute lurjuste – kelle kõrval on Mart Helme ja Urmas Reinsalu inglid – loendamatutesse sigadustesse. Nagu ta on ilma igasuguste südametunnistuste piinadeta Brüsseli COREPERi katakombides eriesindajana koos teiste omasugustega bürokraatia altaril Euroliidu saatust urr teab kust välja kistud juppidest kokku ladunud. 

Ometigi ta pidi sõna võtma. Avalikkuse tähelepanu ei ole diplomaadile omane tung. Eriti nii staažikale ja igasuguse süüme minetanud ametnikule kui Maasikas. Samas kellegi soovil ta pidi dzotile viskuma. Milline käitumine paneks normaalsel juhul kõigil karjääri edasiseks lukku. Eurojumalused nõuavad ohvreid.

Lõpetuseks üks mõtteharjutus: inimühiskondade areng on toimunud kollektiivsest üksiku poole. Täna on indiviidil ühiskonna korralduses märksa tähtsam koht kui näiteks sajand tagasi. Nii on ka rahvusriigid rahvuste arenemisega tõusnud impeeriumite tuhast. Nii nagu iga inimene kasvab suureks ja hakkab elama oma elu, saabub rahvaste arengus aeg, kus tekib tahe ja on valmidus ning võimalused oma saatuse üle ise otsustada ja otsuste eest vastutada. 

Mida “kvaliteetsem” – paremini eluks ette valmistatud – on inimene, seda tõhusamalt ta eluga hakkama saab. Nii on teatud kvaliteet igal rahvusel. Mida “kvaliteetsem” rahvas, seda rohkem see oma iseolemist väärib. Impeerium ja föderatsioon on võrreldavad peredega, kes ei lase oma lastel suureks kasvada ja kui need seda teevadki, siis ei luba kodust välja kolida. 

Euroopa rahvaste suur “pereheitmise” laine leidis aset peale Esimest maailmasõda, millest sai osa ka Eesti. Eesti rahvas osutus piisavalt kvaliteetseks, arenenuks, et oma iseolemisega hakkama saada ja tegi seda päris kenasti. Enam-vähem oleme me oma iseolemisega saanud ka hakkama peale Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemist. 

Euroopa tulevik on rahvusriikides! Ühtne, impeeriumi moodi Euroopa võrduks kontinendi kvaliteetsema osa Karl Suure aegadesse tagasi kukutamisega. See poleks areng vaid mandumine. Imperaator võib olla tore mõte, aga suurem osa Euroopa kontinendist ei vaja keskset juhtimist. Või kolmandat pidi reaalpoliitikat vaadates ja mida meile seoses Euroopa Liiduga nina alla hõõrutakse: Eesti peab olema rahul, kui me saame omale hegemooni valida. Sest tänane ilm käib mööda hegemooniaid. Adekvaatselt hinnates – pidagu Euroopa Liit ennast nii tähtsaks kui iganes – on täna maailmas ainult üks arvestatav hegemoonia ja selle kants ei ole mitte Brüsselis vaid teispool Lompi.

Post Scriptum: Matti Maasikas on staažikas ametnik ja ta on oma teenistuse eest (ilmselt) ka lugupidamist väärt. Kuid allakirjutanu arvates on viimastel aastatel Eesti ühiskondlikus diskursuses midagi väga katki läinud. Mingil põhjusel on diskussiooni keskmes ebademokraatlikud dogmad, milles ei ole lubatud kahelda. Matti Maasikas väljendab ja kehastab paraku selliseid dogmasid. 

Käesoleva kirjatöö toon sai valitud vastukaaluks säherdusele pealesunnitud jäigale maailmavaatele. Olukord, kus teatud teemade üle arutlemine üldse ära keelatakse, peaks igal (päris) liberaalil ja demokraadil kõik karvad turri ajama. Demokraatia ei ole ülematega kaasa määgimine. 

Paratamatult on suurem osa ühiskonnast “lambad”, kuid demokraatia tähendab eelkõige oma peaga mõtlemist. Lubatud on isegi valesti mõtlemine ja tõde peaks selgeks saama ühiskondlikus diskussioonis. Paraku Maasikasõda näitab taas, et mõtelda “tohib” ainult kindlates raamides.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!