Igaühel, kes suudab tänapäeva ühiskonda avara pilguga ning ausalt vaadelda, tekib vaieldamatult küsimus tänaste arengute vastavusest sellele, mis on mõistlik, loomulik, ilus, puhas ning vastaks Looja loodud korraldusele.
Tänapäeval, suure segaduse ajastul inimeste mõtlemises, kus relativismi diktatuur koostöös pluralismi nime all esineva sallimatusega tahavad ajaloo vitriinkappi panna veel elavaid põhimõtteid, millele õhtumaine kultuur põhineb, on jätkuvalt vajalik mõtiskleda mõnede väga fundamentaalsete, igat üksikisikut ja kogu ühiskonda teravalt puudutavate küsimuste üle:
- Milline peaks olema naise ja mehe roll ühiskonnas selleks, et ühiskond oleks kooskõlas loomulikkusega ja elujõuline?
- Mis on need printsiibid, mis on olnud ja on tegelikult aluseks tugevale perekonnale?
- Mis on mehe ja naise üldisem roll ühiskonnas ning mida toob kaasa nende rollide lämmatav relativiseermine?
- Mille ja kelle eest nais- ja meesõiguslus võitleb ja kes on selles võitluses kannatajad?
- Mis on naise ja mehe ning kogu ühiskonna soovabaks sundimise viljad?
- Kui palju massiruuporites jutlustatav võrdõiguslikkus ka tegelikult võrdsust toidab ja kui palju on sel tegemist õigustega?
- Mis on see, mis teeb naise ja mehe võrdseks ning kelle ees ja mille suhtes?
Need on ainult mõned küsimused, mida seletatakse ning millele otsitakse vastust algavas artikliseerias, mis saab sisaldama nii allakirjutanu poolt koostatud kui tõlgitud tekste. Esimeseks nendest on selge ja ülevaatlik tekst kommentaaridega mõnede ühiskonnas valitsevate klišeede osas. See on ilus lihtne seletus naise rolli olemusest ning selle muutumisest läbi Õhtumaa ajaloo, näidates ära, et tänapäevased kinnisideed naise alaväärsest positsioonist minevikus ja tänase päeva näilik ainulaadsus naise enesemääramise osas (mis iganes selle enesemääramise all ka ei mõelda) on enamuses pigem hõreda propaganda valda, kui tõsisele teadmisele ning analüüsile põhinev egoistlikud nähtused. Seega, vaadakem alustuseks aja kulgemise loosse selleks, et mõista paremini tänase päeva tihti tibatillukest perspektiivi. Seitse levinud väidet ning nendele antud kommentaarid annavad oma lihtsuses ja selguses head ainest mõtisklusteks.[i]
Väide 1: Naise kunagine allasurutus ja mehest alaväärsem olek seletub läbi naistepõlguse kristluses.
Vastupidi! Läbi kristluse toimus revolutsioon mentaalsuses, mis vastupidiselt antiikmaailmale, mis oli läbistatud ideest naistest kui vähemväärtuslikest, kinnitas võrdsust kahe soo vahel Jumala silmis. Kas mitte Püha Paulus ei kinnita seda oma kirjas galaatlastele (III, 28), et: "Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te olete kõik üks Kristuses Jeesuses." Nagu rõhutab Monique Piettre: "Alates sellest ei ole valikuline riitus, mis oli heebrea ümberlõikamine, pühendatud eranditult meestele ja talletatud lihasse, enam tähenduslik, vaid selleks on nähtamatu pitsat, kirjutatud hingele ja pakutud kõigile: ristimine." [ii] See võrdsus väärikuses oli juba kinnitatud loomise loos: "Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks" [iii]. Ning ennekõike – Jumal valis enese lihakssaamise naise läbi (ta oleks võinud maa peale tulla ka täiskasvanuna…). Ja seega sõltus kogu tema lunastuse plaan ühe naise, Neitsi Maarja, "jah"-sõnast, kelle ta andis emaks kõikidele meestele… Me peaksime mõtisklema rohkem Jean Guitton’i mõtte üle, et "kõige täiuslikumaks inimeseks meie maailmas oli valitud inimene kõige nõrgemast soost." [iv]
Väide 2: Aga faktide valguses – kes julgeks eitada naise alavääristamist?
Naine oli alavääristatud enne, kui kristlus läbistas antiikse Impeeriumi – Rooma õigus oli muutnud naised võimetuteks. Olles alati allasurutud, liikus noor neiu isa eestkoste alt oma abikaasa eestkoste alla või jäi alatisse sõltuvusse oma isast. Naised olid abikaasadena alati tõrjutud poliitikast, olles meeste poolt sealt minema aetud. Mehed võisid isegi oma naisi tappa, kui viimane oli teda petnud, samas kui mees ei pidanud muretsema, kui tal endal jäi truudusest abikaasa vastu puudu.
Esimene, kes stigmatiseeris abielumeeste truudusetuse, oli Kristus [v] siis, kui ta oli vastu abielu puhtust rikkunud naise kividega surnuks loopimisele. Just tema taastas abielupaari raames harmoonia mehe ja naise vahel, kehtestatud Looja poolt maailma alguses ja purustatud pärispatu läbi, mis tõi abielusuhtesse domineerimise ja himustamise. [vi] Sellepärast nõudis Kristus abielusuhtes monogaamiat, mis tagaks mehe ja naise võrdsuse ja mis oli suur edasiminek võrreldes antiikaja naiste hülgamise tavale [vii], andes kõikidele naistele vabaduse keelduda mehest, keda neile vanemate poolt vastu nende tahtmist taheti peale suruda. Samas on ilmselge see, et Kirik pidi pikka aega võitlema mehe ja naise võrdsuse eelnevalt mainitud põhimõtete juurutamise eest. Kuid olukord, mis oleks olnud ilma selle võitluseta, oleks olnud kujuteldamatult kole.
Väide 3: See ei ole naise vabastamine, kui me paneme ta vastutama pärispatu eest!
On tõsi see, et me leiame suurel hulgal jälgi Geneesi väärast tõlgendusest, mis tulenesid paganlikest ideedest. Nagu näiteks osad preestrid ning teoloog Tertullianus (155-220) [viii]. Aga viimane ei ole ei Kiriku doktor, ei pühak ega eksegeet – ta vajus isegi montanismi hereesiasse. [ix] Klassikaline eksegees pattulangemise tekstist asetab vastutuse patu eest nii mehele kui naisele, nähes selles eelkõige patuse inimkonna kollektiivset eksimust. Isegi Tertullianus kinnitab ühes oma teises tekstis, et „mees ja naine, nii üks kui teine, on võrdsed Jumala Kiriku ees, võrdsed Jumala söömaajal, võrdsed katsumustes, tagakiusamistes ja lohutuses!“ [x]
Edasi, suurem osa Kirikuisadest on pannud rõhuasetuse abielumeeste kohustustele naiste ees, abielumehe ja -naise vastastikusele pühendumisele ning nad on mõistnud hukka abielumeeste truudusetuse – seisukoht, mis oli murranguline omas ajas. Näiteks Püha Gregoorius Naziancist, Konstantinoopoli piiskop (4. sajandil), avaldab vihaselt nördimust, et "abielunaine, kes rüvetab abieluvoodit, asetatakse seaduse järgi karmi karistuse alla. Aga mees murrab karistamatult truudust. /…./ Need on mehed, kes on kirjutanud seadused, aga naised on seda ise soodustanud. Jumala tahe on aga teistsugune!"
Väide 4: Kirik arvas keskajal, et naistel ei ole hinge!
See on ehtne legend! See tuleb Mâcon’i 588. aasta konsiili väärast tõlgendusest. Püha Gregoorius Tourist (4. saj.) viitab oma "Frankide ajaloos" tegelikult ühele privaatvestlusele, mis leidis piiskoppide vahel aset väljaspool sinodit ja mille keskmes olid küsimused praktilistest igapävastest ettekirjutused (usklike ja vaimulike kohustused). Jutuajamise jooksul kinnitab üks selles osaleja, et "naist ei või inimeseks nimetada." On see tõend vaimuliku naistevihkamisest? Ei! Siin on küsimus lihtsalt sõnavarast: termin „homo“, mis tähendas üldiselt inimest oma laias tähenduses, oli aina enam kasutuses meessoole viitamisel, mille puhul seni oli kasutatud sõna "vir", mis lubas teha vahet mehe ja naise, "mulier", vahel. Piiskop kahetseb lihtsalt selle segaduse üle mõistete "homo" ja "vir" vahel, mis oli juba leidnud koha inimeste harjumustes ning ta loodab, et seda ei rakendata „mulieris'e“ osas. Selline on see anekdootlik lugu, millest kriitiline ajalooteadus 19. sajandil tegi tänaseni kestva doktrinaalse vaidluse[xi] vaatamata selle väärtõlgenduse ümberlükkamisest tunnustatud ajaloolaste poolt, nagu näiteks Duby. [xii]
Väide 5: Aga see ei tähenda, et keskajal pöörati naistele tähelepanu.
Missugusest keskajast me räägime? See väljend on ise absurdne, sest ta on mõeldud määratlema tuhandeaastast perioodi, mis sisaldas kõige ulatuslikemaid konstraste. [xiii] Aga igal juhul ülistati naist keskaja kuldajastul (9. sajandi lõpust 16. sajandi alguseni) taevani. See on ajajärk, kus lõppesid invasioonid ning röövretked, mille esimesteks ohvriteks olid alati naised. Kirik rõhutas aina enam oma kirikukogudel, mida ta pidas neljal korral Lateraanis, abielumehe ja -naise valikuvabadust ja verepilastuse keeldu. Viimast eelkõige selle takistamiseks, et noort tüdrukut ei saaks panna paari nõbuga, kes tihti elas veel sama katuse all. Ja lõpuks – ristiretked andsid nendel osalenud naistele võimaluse tutvuda idamaiste kultuuride peensustega ja need, kes jäid kodumaale, võtsid enda kätte oma meeste asjaajamised.
Naise lugupeetud kohta keskaegses ühiskonnas näitlikustavad kolm omal ajal uudset ideed:
- Austusest, mis seni oli reeglina vasalli austus oma isanda vastu, saab eriline osa lugupidamisest Naise vastu.
- Naist hakatakse kutsuma Daamiks, jäljendades Meie Emandat (pr. k. Notre Dame – tõlk), Neitsi Maarjat.
- Viisakus ja peenetundelisus ei ole enam lihtsalt osa elementaarsest käitumisreeglistikust, vaid sellest saab äärmuslik pühendumise vorm, platooniliste armutunnete segu, mis muudab täiuslikuks rüütliau hoidmise ning on suunatud südamedaamile.
Kõige krooniks aga oli perekondade märkimisväärselt laiaulatuslik pühendumine Neitsile, mille mõju seisukohale, et naised on meeste omand, ei saa olla tühine.
Väide 6: Naine oli eemale hoitud poliitilisest, ühiskondlikust ja kultuurielust selleks, et ta pühenduks laste ilmaletoomisele ja koduhoidmisele.
Mis puutub kultuuri, siis meenutagem, et esimene hariduseteemaline traktaat ei ilmunud mitte 16. sajandil, vaid 9. sajandil ja me võlgneme selle eest tänu pereemale, Dhouda’le, karolingide kooli õpilasele. Ja 12. sajandil, peale pikka kaoseid täis ajajärku, jagas kool tõeliselt oma teadmisi poistele ja tüdrukutele, alates kolmeaastasest kuni ülikoolini (või naiste konventideni, kuid programm oli sama). Võtkem näiteks Heloïse, [xiv] 12. sajandi läänemaailma üks kõige kultiveeritumaid naisi, kes valdas võrdsel ja ülimal viisil nii kreeka kui klassikalist ladina keelt. Ta oli talupoja tütar, kelle hariduskäik sisaldas ainult kooliskäiku Argenteuil konvendis. [xv]
Ametite pidamise plaanis mängis 11. sajandi massiline linnastumine vahetut soodustavat rolli naiste jaoks. Naised olid esindatud peaaegu kõikides ametites ja ametiliitudes (välja arvatud nendes, mis nõudsid suurt füüsilist pingutust), tehes seal sama tööd kui mehed ja nad võisid, samaväärselt meestega, saada töödejuhatateks! [xvi] Naistele avati paljud käsitööga seotud ametid, [xvii] mõned neist isegi eksklusiivselt neile (nagu näiteks hooldamine). Olid isegi naisvahekohtunikud, et kaitsta naiste õigusi ametiliitudes.
Riigijuhtimise kontekstis tuletagem meelde mõnede naiste erakordset osa: Alienor Aquitanist[xviii], kelle abielualased vääriti minemised omavad kauget algupära saja-aastasest sõjast; Blanche de Castille[xix], tema tütretütar, kes oli mitmeid kordi kuningriigi regendiks oma poja Püha Louis kahe ristiretke ajal; Püha Jeanne d’Arc või näiteks Püha Katariina Sienast [xx], kes kolmel korral annab paavstile käsu lahkuda Avignionist ja minna Rooma. Nendele erakordsetele isikutele tuleb lisada kõik tavalised naised, kes varjus olles on muutnud ajaloo kulgu. [xxi] Mis puutub valimistesse, siis eelneva kinnituseks leiame me naised valituks saadikuina generaalstaati (nagu näiteks Touraine’is aastal 1308) ning näiteks kohalikul tasandil osalevad lesed ja vallalised naised kommunaalassambleedel.
Väide 7: Selleks, et naised saaksid tõeliselt vabadeks ja iseseisvateks, peab ootama kuni Revolutsioonini.[xxii]
Me kuuleme tihti väiteid, et tegelikult lõi alles Revolutsioon tingimused naiste astumiseks poliitikasse. Siin võib viidata Olympe de Gouges’ile, [xxiii], dramaturgile, kes vastas inimõiguste manifestile naise õiguste manifesti avaldamisega 1791. aastal. Või näiteks Madame Roland[xxiv], zirondiinide konventsiooni pooldajale, kiljotineeritud jakobiinide poolt… Me võiks rääkida tähtsast rollist, mida mängisid naisklubid ja -sektsioonid Pariisis ja provintside suurtes linnades. Ja eelkõige arvame me, et Revolutsiooni seotus Võrdsuse põhimõttega teenib naisi.
Piisab, kui lugeda Jean-Jacque Rousseau'd, ühte selle Revolutsiooni vaimsetest isadest, et need ideed minema pühkida. Kas me mitte ei loe "Emil"’ist, et "naine on loodud käsku täitma, ta peab õppima rõõmu tundma varastest kannatusest ja isegi ebaõiglusest ning kannatama mehepoolset ülekohut ilma kurtmata?" [xxv] Ja veel: "Ja peale selle, kus on vajadus selleks, et üks tüdruk peaks varakult oskama lugeda ja kirjutada. Ei leidu midagi vähemat, mis ei teeks suurimat kahju selle saatusliku teaduse kasutamisel." [xxvi] Ainult Concorcet [xxvii] on selles reeglis erandiks, pühendades ühe osa oma haridusprojektist naiste harimisele.
Ja mida arvata 1804. aasta tsiviilkoodeksist, mis matab kõva käega maha revolutsiooni saavutused, olles inspireeritud rooma õiguse naisepõlgusest? Selle koodeksi järgi oli naine igavene vähemus ja oma mehe eestkoste all. Mehel oli õigus käsutada perekonna ühist vara, otsustada naise palga kasutamise üle, kui viimane peaks töötama, otsustada üksi perekonna elukoha valikul ja ta võis keelata naisel ametitegevuse. Naisel ei olnud õiguslikku voli igapäevaelu tsiviilaktide teostamiseks: ta ei võinud kohtus tunnistada, vara osta või müüa, õigusjärgluse üle otsustada, teha annetusi või saada passi ilma mehe nõusolekuta.
Naiste truudusetuse tagajärjeks oli karm vanglakaristus. Samal ajal oli mehe truudusetuse karistuseks ainult rahatrahv ja sedagi vaid juhul, kui truudusetuse akt toimus abielupaari kodus [xxviii]. Napoleoni naistepõlgust väljendab selgelt karistuskoodeksi artikkel 324, mis ütleb, et "nii abielunaise mõrvamine oma mehe poolt kui ka isiku juuresolek, kes seda tegu paari elukohas pealt tunnistab, on väljavabandatavad." Samuti võis mees kontrollida oma abikaasa kirjavahetust.
Need kitsendused tühistati alles hiljuti: naine sai kõik tsiviilõigused 1942, hääleõiguse 1944, üldise õiguse ametitegevuseks 1965 (õigus töötada ja omada pangaarvet ilma oma mehe nõusolekuta) samas kui seksuaalne diskriminerimine sai seaduslikud piirangud (kohtupraktikas eksisteerisid need juba enne) aastal 1975 ning last ootava naise vallandamine keelati 1980. Seda võib enesestmõistetavalt lugeda terve mõistuse reaktsiooniks, mis toetus revolutsioonilistele põhimõtetele. Kuid samas ei nähtud, et selline olukord oli tegelikult revolutsiooni tagajärg.
* * *
Nagu eelnevast tekstist välja joonistub, on Õhtumaa kultuuri vankumatumasse alusesse, kristlusesse, sisse kodeeritud mehe ja naise vaheline võrdsus ning õigused perekonnas ja ühiskonnas. André Malraux on öelnud:
Seda võrdsuse printsiipi realiseeriti ja seda peab realiseerima loomuliku elukorralduse ning mehe ja naise rollide tugevdamiseks, mitte nende lammutamiseks. Tugev ühiskond ning perekond selle vundamendina saavad eksisteerida ainult siis, kui peale õiguste ja võrdsuse eest võitlemise mantra esitatakse küsimus õiguse ja võrdsuse laiema ning sügavama sisu kohta ilma neid olulisi teemasid üksikisiku tasandi egoistliku kitsarinnalisusega banaliseerimata.
Sten Allik
Bibliograafia
- Histoire des femmes en occident, viies köites, Georges Duby ja Michelle Perrot, Plon, 1990-1992
- Le Christianisme et les femmes, vingt siècles d’histoire, Anne-Marie Pelletier, Cerf, 2001
- La femme au temps des cathédrales, Regine Pernoud, Stock, 1980
- Visage de femmes au Moyen-Âge, Regine Pernoud, Zodiaque, 1998
- La conditions féminine à travers les âges, Monique Piettre, France-Empire, 1974
- Le chevalier; la femme, et le prêtre, Georges Duby, Laffont 1997
- Les grandes événement de l’histoire des femmes, Jacque Marseille ja Nadeije Laneyrie-Dagen juhtimisel, Larousse, 1993
[i] Refereering artikli „Sept question sur l’Eglise et les femmes, et quelques complements utiles“ põhjal, Permanence, IHTUS, nr. 396, http://www.ihtus.fr/article.php3?id_article=104
[ii] Monique Piettre, lk. 133
[iii] 1. Moosese raamat 2:27
[iv] La Vierge Marie, Aubier, 1954, lk.157
[v] Matteuse Evangeelium, 5:28
[vi] “Sa himustad küll oma meest, kuid tema valitseb Sinu üle”, 1. Moosese raamat, 3:16
[vii] Luuka evangeelium, 16:18
[viii] “Sa (naine – tõlk) elad ikka veel selles maailmas, kus Jumal mõistab su soo hukka. Ela siis, ja nii peab, süüdistatuna. Sina oled uks saatanale; /…/ See oled Sina, kes ta (mehe) tõukas eemale jumalikust seadusest” (Naiste riietusest, tsiteeritud A.M.Pelleiteri poolt, lk. 52)
[ix] Doktriin Kristuse teisest tulemise vältimatusest.
[x] A ma femme, tsiteeritud A.M.Pelletieri poolt, lk. 61
[xi] Näiteks peaminister M-Rocard kinnitas ühe pressikonverentsi käigus Matignon’is 1990 et, “Kiriku doktoreid on sajandeid küsitletud teemal kas naistel on hing”. Nõnda siis ühest lihtsast piiskopist, kes, tõstatades üles kahjutu keeleküsimus, on tõstetud Kiriku doktorite hulka!
[xii] L’Histoire des femmes en Occident, Vol 2
[xiii] Mis oli ühist barbarite invasiooni sajandi, 13. sajandi särava tsivilisatsiooni ja saja aasta sõja laastamise vahel?
[xiv] Heloïse (1100/01-1164), ka Heloïse d’Argenteuil (perekonnanimi on tundmata). Oli kuulus oma ilu, tarkuse teadmiste poolest kreekra, ladina ja heebrea keele osas. (tõlk)
[xv] Tegelikult täiendas Heloïse ennast ka Notre Dame’i koolis ning erinevate professorite käe all. (Tõlkija märkus)
[xvi] Kõige kõrgem kraad ametiliitude (korporatsioonide) hierarhias.
[xvii] Vastavalt Prantsuse kuninga Püha Louis nõudmisele koostas Etienne Boileau, Pariisi linna ülem, raamatu (1260) nimekirjaga ametitest, mida võisid harrastada nii mehed kui naised: õpetaja, arst, kirurg, kohtunik, truväär, maaler, sculptor, pankur, laevaomanik, kullasepp, kalevitööstur, rauakaupmees, mõdumüüja, soomussärkide valmistaja jne.
[xviii] Alienor Aquitanist (1122/1124-1204), Acquitan’i herstoginna, kes oli järgemööda nii Prantsusmaa kui Inglismaa kuninganna. Mängis 12. sajandil keskset rolli Prantsusmaa ja Inglismaa suhetes. (tõlk)
[xix] Blanche De Castille (1188-1252), Prantsusmaa kuninganna. (tõlk)
[xx] Püha Katariina Seinast (1327-1380), dominikaani nunn, müstik ja Kiriku doktor, kanoniseeritud 1461 aastal. (tõlk)
[xxi] Näiteks nagu krahvinne Mathilde, kes nõuab aastal 1077 paavst Gregoorius VII –lt Henri IV ekskommunitseerimist.
[xxii] Suur Prantsuse Revolutsioon (tõlk)
[xxiii] Marie Gouze, ka Marie-Olympe de Gouges, (1748-1793) Prantsuse kirjanik ja poliitikategelane, naiste emantsipeerumise eest vôitlega. (tõlk)
[xxiv] Manon Roland ka Jeanne Marie vôi Manon Phlipon (1754-1793), tavaliselt kutsutud madame Roland’iks. Abiellus vikont Roland de la Platinière’iga. Oluline kuju Prantsuse revolutsiooni käigus, osales zirondiinide liikumises. (tõlk)
[xxv] Education de Sophie, 5. Peatükk
[xxvi] Paljud sama iseloomuga tsitaadid valgustusaja filosoofidelt on toodud raamatus L’homme des droits de l’homme et sa compagne, X.Martin, DMM, 2001
[xxvii] Marie Jean Antoine Nicolas de Caritat, markii de Condorcet, ( 1743-1794), Prantsuse filosoof, matemaatik ja poliitik. (tõlk)
[xxviii] Ja nõnda oli see kuni aastani 1965!