Moraalne neutraalsus on illusioon

On võimatu esitada poliitilist argumenti, esitamata samas moraalset väidet. Sallivuse nõudmine on sageli viis vältida asist arutelu oma põhimõtete ja väärtuse üle. Alltoodud arutelu aitab neis pealtnäha keerulistes, ent ühiskondliku diskussioon seisukohast vägagi olulistes asjades selgust luua.

Iga poliitiline argument kätkeb endas moraalset väidet. See võib tunduda enesestmõistetavana, ent ometi näib kaasaja poliitilise retoorika kujundajate eesmärk olevat selle enesestmõistetavuse hägustamine. Sageli apelleeritakse mõistetele nagu sallivus ja vabadus – mis tegelikult on muidugi moraali valdkonda kuuluvad mõisted –, et vältida arutelu kõnealuste poliitiliste seisukohtade moraalse kvaliteedi üle. Igal juhul on sel puhul tegemist oma moraalsete ja filosoofiliste kohustuste tahtmatu mahamatmise või teadliku maskeerimisega.

Tihti näeme, kuidas inimesed püüavad vältida selgesõnaliste moraalsete väidete esitamist, sest neid peetakse vastuolulisteks ja lahkarvamusi või lausa konflikte tekitavaks ning nende  esitajaid on liiga lihtne pealetükkivaks, äärmuslikuks või radikaalseks sildistada. Kuivõrd kaasajal on ideoloogiliseks harjumuseks pidada moraalseid väiteid subjektiivseks ja suuresti praktilise mõistusega mittepõhjendatavaks, näivad moraalsed arutelud olevat lootusetu lahkarvamuste rägastik. Esitada poliitiline argument, mis põhineb selgesõnaliselt moraalsel väitel, tähendaks seega justkui hüljata objektiivsus, ratsionaalsus ja igasugune lootus üksmeelele.

Kartes vastuolulisust ja konflikte, juhindutakse moraalse korrektsuse asemel mõistetest, milles loodetakse leida üksmeelt – mõistetest, nagu vabadus, sallivus ja võrdsus. Seda tehes loodetakse vabastada end ja oma vestluskaaslasi väärtushinnangute koormast. Seejuures kasutatakse aga varjatud argumenti, mille võib kokku võtta nii: kui sa usud mingisse konkreetsesse vastuoludeta kontseptsiooni (ja kes ei usuks!), siis sa pead nõustuma minu poliitiliste vaadete ja neist lähtuvate ettekirjutustega. Seeläbi säilitatakse objektiivsuse fassaad ja võimalus üksmeeleks. Ühtlasi on sellise lähenemise puhul lihtne sildistada oma vastaseid, tembeldades nad, nagu ütles hiljuti lahkunud USA ülemkohtunik Antonin Scalia, “inimrassi vaenlasteks” või muidu kitsarinnalisteks inimesteks.

Sellegipoolest sisaldavad kõik siiralt esitatud poliitilised argumendid – argumendid, mis ei ole kantud teadlikust isikliku või grupilise huvi teenimisest ühiskonna kui terviku kulul – otsest või kaudset väidet, et kõnealuse poliitika täideviimisel muutuks ühiskond paremaks. Kui siira argumendi esitaja sellesse põhimõttesse ei usuks, poleks tal mingit põhjust ka oma argumenti esitada ja sellest lähtuvat poliitikat pooldada. Seega on iga argument, mis hägustab seda sisulist moraalset väidet, enese või teiste petmine.

Vabadusele apelleerimine

Eelpool kirjeldatu väljendub kõige selgemini olukordades, kus apelleeritakse „vabadusele“, jättes samas täielikult käsitlemata selle tegevuse väärtuse, milleks inimene peaks vaba olema. Mõelgem näiteks abordile: nimetatud protseduuri seaduslikkuse pooldajad toetuvad „valikuvabaduse“ retoorikale, jättes kõrvale selle valiku olemuse ehk selle moraalse kvaliteedi. Tegelikult aga ei seisne nende seisukoht lihtsalt vabaduses kui sellises, vaid baseerub väitele, nagu oleks ühiskond, kus abort on seadustatud, parem kui ühiskond, milles see on keelatud. Aborditeemalist poliitilist seisukohta, mis ei rajaneks nägemusele abordi kui teo moraalsest kvaliteedist, pole tegelikult olemas.

Kirjeldatu ei kehti vaid USA vasakpoolsete poliitikute kohta. Kogu libertarism on ehitatud lootusele, et võime jääda kaaskodanike käitumise suhtes moraalselt neutraalsele positsioonile. Võtkem näiteks hasartmängud. Kaks aastat tagasi avaldati lehel Public Discourse minu vastuväited ettepanekule seadustada Pennsylvania osariigis teatud tüüpi hasartmängud. Kõige järjekindlamaid proteste minu vastuväidetele esitasid konservatiivsed libertaarlased – vabaduse sildi all.

Ent argumenteerida lubatud hasartmängude valdkonda kuuluvate tegevuste ringi laiendamise poolt tähendab ühtlasi väita midagi nende tegevuste loomuse kohta – täpsemalt, et osariik, kus teatud hasartmängud on lubatud, on moraalselt parem osariigist, kus need on keelatud. Seega pole olemas argumenti, mis oleks hasartmängude suhtes moraalselt neutraalne. (Jättes siinkohal kõrvale absurdse asjaolu, et Pennsylvania eelnõu puhul argumenteerisid konservatiivsed libertaarlased minuga mitte nõustudes ühtlasi ühe uue riikliku monopoli loomise kasuks.)

See ei tähenda, et tuleks ignoreerida vabaduse moraalset tähtsust. Vabadusele apelleerimise retoorika taga on moraalne väide, et rohkem lubatud tegevusi on üldiselt parem kui vähem lubatud tegevusi. See aga on vaid osa argumendist: ühtlasi eeldatakse, et lubatavad tegevused ei kahjusta ühiskonda määral, mis ületaks vabaduse laiendamisest saadud moraalset kasu. Seega sisaldub argumendis sisuline moraalne väide poliitiliste valikute kohta ja mitte ainult abstraktne väide vabaduse väärtuse kohta.

Sallivusele apelleerimine

Teine katse eemaldada poliitilisest diskursusest selgesõnaline moraalne sisu seondub sallivusele apelleerimisega. Sisuliselt on see sarnane vabadusele apelleerimisega, ainult et selle asemel, et loobuda ise tegude moraalsuse üle otsustamisest, nõutakse sellest loobumist vestluskaaslaselt.

“Sallivusest” on saanud võimas võtmesõna eriti seksuaalrevolutsiooni poliitiliste tagajärgede käsitlemisel. Paar aastat tagasi puhkes väiksemat sorti skandaal, kui ajalehe Washington Post ajakirjanik Jonathan Capehart nentis, et kui asi puudutab „LGBT“ teemasid, siis on sallivus vaid “ühesuunaline tänav”. Sõnavõtt kutsus esile teravat vastukaja, eriti sotsiaalsete konservatiivide poolt, kes esitasid üldjoontes kaheks jaguneva vastuse. Esiteks, Capehart’i märkus näitab, et „LGBT“ liikumise sallivusele apelleerimine on alati olnud küüniline ning see fassaad on nüüd hakanud murenema; teiseks, ajakirjanik ei tunne sallivuse mõistet, kuivõrd see on alati vastastikune.

Esimene osa vastusest vastab tõele, teine aga mitte. Mitte keegi ei arva tegelikult, et sallivus on vastastikune – me sallime paljusid asju, mille vastandnähtused mõistame hukka. Sotsiaalsetel konservatiividel ei ole sallivuse mõistest teistsugust arusaama kui Capehart’il, kui välja arvata marginaalsed küsimused seonduvalt sellega, mis sallivuse alla täpselt kuulub ning kui kaalukas see sotsiaalne voorus kõigi vooruste kontekstis on. Tegelikult seisneb nende erimeelsus hoopis küsimuses, mida tuleks sallida ja mida mitte.

Sallivus ei ole väärtusneutraalne hinnangute andmisest loobumine – vastupidi, see on laetud hinnangutega selle kohta, millised tegevused ja põhimõtted on hüvelise ja õiglase ühiskonnaga kooskõlas. Siin peitubki sisuline lahkarvamus. Nõuda sallivust on hiiliv viis vältida asist arutelu oma põhimõtete ja väärtuse üle.

Teadusele apelleerimine

Ilmselt kõige populaarsem viis moraalse arutelu vältimiseks on apelleerimine loodus- või sotsiaalteadustele. Selle fenomeni näiteks on „seletava ajakirjanduse“ tekkimine, nagu näiteks Ezra Klein’i veebileht www.vox.com. Nimetatud veebilehe ja kõigi teiste „seletava ajakirjanduse“ praktiseerijate eksiarvamus on see, et kui ainult kõik mõistaksid kõiki fakte, võiks üksmeel (või midagi üksmeelsuse lähedast) poliitikas olla saavutatav ilma tüütutesse ja lahkarvamusi tekitavatesse väärtushinnangutesse laskumata. Tegelikult aga sisendatakse fakte esitades alati salamisi ka väärtushinnanguid. Lisaks on arusaam, et poliitiline lahkarvamus põhineb faktilisel võhiklikkusel ja mitte selgetel moraalsetel põhimõtetel, juba iseeneses vaieldav filosoofiline väide.

Enamgi veel, teadus ei saa kunagi anda lõplikke vastuseid küsimusele, kuidas korraldada elu ühiskonnas. Näiteks on teadus näidanud, et elu algab eostamisel. Lahkarvamused abordi teemadel põhinevad küll osaliselt selleteemalisel võhiklikkusel, aga abordi teemadel ei valitseks üksmeel isegi juhul, kui tõsiasi, et inimese elu algab eostumisel, leiaks universaalset tunnustust. Teadus võib anda meile andmeid kliimamuutuse, perestruktuuri või elu enese kohta, aga meie peame andma väärtustel põhinevad moraalsed hinnangud, millest juhindub meie suhtumine kõnelustesse andmetesse.

Diskursuse tagasivallutamine

Parim vastus meie moraalselt nüristunud poliitilisele diskursusele on esitada väljakutse neile, kes tahtlikult või tahtmatult püüavad moraalset diskursust vältida, ning tuua välja moraalsed eeldused, millele nende seisukohad varjatult viitavad. Ükskõik, kas vestluskaaslane neid eeldusi tunnistab või mitte – tähtis on väljakutse esitamine ise. Moraalsete argumentide vältimise püüdlus on nagu umbrohi – kui seda ignoreerida, hakkab see laiutama ning muutub varsti aktsepteeritud normiks või pürgib koguni hegemooniliseks ideoloogiaks. Me ei tohi väsida kordamast seda, mis peaks olema ilmselge, ent mis on paraku unustusse vajunud: iga poliitiline argument kätkeb endas moraalset väidet.

Taaselustamaks poliitilist arutelu, peame minema kihutama moraalse neutraalsuse pettuse, mis lubab retoorikutel ja tervetel ühiskondlikel liikumistel varjata oma sügavalt ideoloogilist seotust ning vältida asist moraalset diskursust. Esimene samm sellel teel on esitada väljakutse sõnavarale, mis on liberaalse neutraalsuse lingvistiliseks aluseks ja arsenaliks.

Artikkel avaldati algselt portaalis Public Discourse.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!