Nädalakommentaar: kaks Euroopat – kodu või türanlik utoopia

Ühtsuseni ei jõuta endast välja minemise kaudu, kellekski teiseks saamise kaudu, vaid kokku kuulutakse selle läbi, et iga rahvus jõuab rohkem iseenda lätteni, mis on kõikidele ühine. Gustav Suitsu kuulsat maksiimi parafraseerides võiks öelda, et eurooplaseks saadakse just nimelt selle läbi, et ollakse ja jäädakse eestlasteks, kirjeldab Markus Järvi tõelist kosmopoliitsust, mida meenutavad “Pariisi manifesti” autorid.   

Päev, mil seda kommentaari salvestan, on üheksas mai. Päev varem 1945. aastal kirjutati alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise akt Teises maailmasõjas. Üheksandat maid tähistati aga Nõukogude Liidus suure võidupühana.

Omamoodi sümboolne on tõik, et nüüd oleme liidus, kus 9. mai on Euroopa päev.

Seepärast on igati sobiv küsida, mis on see Euroopa, mida meile jutustatakse ja kuhu jõudmise nimel Eesti poliitikud ja ametnikkonna liikmed on pingutanud? Mis Euroopa see on, mida Jean-Claude Juncker ja Guy Verhofstadt meile kantslist kuulutavad ning mida probleemide lahendusena välja käiakse?

Rohkem Euroopat, kõlab hüüd. Mis mõttes rohkem Euroopat? Kas me juba praegu polegi Euroopas? Kas Euroopa on miski, mida võib olla rohkem ja vähem?

Nendele küsimustele vähegi adekvaatse vastuse andmiseks on vaja välja öelda üks aksioom, ilma milleta pole jutul Euroopast mitte mingit mõtet.

Euroopas endas pole olemas ühte Euroopat. Pole olemas ühte ainsat Euroopa mõistet, mis on universaalselt igal pool omaks võetud. Revolutsioon ja vasturevolutsioon, globalism ja patriotism, Euroopa liidu bürokraadid-föderalistid ja rahvuslikku suveräänsust pooldavad jõud sisustavad Euroopa mõiste täiesti erinevalt ning teineteise käsitlustele vastupidiselt.

Meie kontinendi mineviku mõtestamise, olevikus tegutsemise ja tuleviku jõujoonte paikaseadmise pärast konkureerivad laias laastus kaks teineteisele vastandlikku maailmapilti, millel on mõlemal oma arusaam Euroopast.

Ilmestamaks oma väidet ja kahte vastandlikku Euroopa-mõistet, toon välja mõned tsitaadid kahest Euroopa-teemalisest manifestist.

Esimene tsitaat pärineb “Euroopa manifestist, mille autoriteks on endine marksistlik anarhist Daniel Cohn-Bendit ning Euroopa Parlamendi Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni esimees Guy Verhofstadt.

“Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. On tarvis tõelist revolutsiooni. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda. Riigipead ja valitsused, kes ei soovi seda, on arad, laisad ja lühinägelikud.”

Euroopa manifest jätkab:

“Naeruvääristage neid, kes käsitlevad Euroopat kui vanade isamaade lõtva ühendust.”

Samast visioonidokumendist loeme edasi:

“Paneme Euroopa föderalistid tüüri. Need oleksid poliitikud, kes esindavad ainult Euroopa huve.”

Mis meile siit vastu vaatab? Euroopa föderalistide ja ideoloogide unenägu, mis näeb üliriigi tekke eelduseks rahvusriikide suveräänsusel trampimist ning konservatiivide ja patriootide tõrjumist avaliku arvamuse väljalt.

Kõige olulisem on, et see Vale-Euroopa dikteeritakse meile kuskilt kõrgelt, kuskilt mujalt, kellegi teise poolt.

See pole meie endi asi – orgaaniline ja loomulik Euroopa kultuuriruum, mida kõik ühiselt tunnetavad oma koduna. See on kellegi teise utoopia, mida mina, sina ja me kõik peame käsu korras hakkama ellu viima ja teostama. See on kellegi teise unelm, mitte meie unelm. See on kellegi teise eesmärk, mitte meie oma. See Euroopa on meile võõras. See on Euroopa, mis pole kunagi olnud Euroopa.

Euroopa on aga kodu, nagu toonitavad konservatiivsed autorid “Pariisi manifestis”, mis seatakse Verhofstadti ja Cohn-Benditi hullumeelsusele vastu.

Kodu on minu oma, see on minu asi. Peale 9. märtsi võidupühi sobib Pariisi manifestist ette lugeda seda lõiku:

“Pärast XX sajandi esimesel poolel toimunud maailmasõdade kohutavat verevalamist tekkis meis veelgi tugevam tahe austada oma ühist pärandit. See tõestab, kui sügav ja jõuline on Euroopa – kosmopoliitne tsivilisatsioon õiges mõttes. Me ei otsi pealesurutud ega jõustatud ühtsust, mis on omane impeeriumile. Euroopa kosmopoliitsus näitab hoopis kodanikulojaalsust ja laiale maailmale avatud isamaa-armastust.”

See on üks kõige olulisemaid punkte üldse mõistmaks konservatiivse ja patriootliku Euroopa ja liberaalide Vale-Euroopa kosmopoliitsuse mõiste erinevust.

Õige kosmopoliitsus ja Euroopa kodanikuks olemine ei tähenda pealesurutud ja kuskil mujal kokku pandud võltsidentiteedi omandamist, vaid ühine identiteet leitakse ühistes juurtes, ühises vundamendis ja ühises kultuuriruumis, millele toetuvad erinevad identiteedid, erinevad kultuurid ja erinevate rahvaste traditsioonid.

Ühisele pinnale ei jõuta endast välja minemise kaudu, kellekski teiseks saamise kaudu, vaid kokku kuulutakse selle läbi, et iga rahvus, iga kultuur jõuab rohkem iseenda lätteni, saab rohkem iseendaks.

Gustav Suitsu kuulsat maksiimi parafraseerides võiks öelda, et eurooplaseks saadakse just nimelt selle läbi, et ollakse ja jäädakse eestlasteks.

Rahvuslike, kultuuriliste ja regionaalsete traditsioonide avastamine, nende läbielamine ja nende kaudu eksisteerimine on tõeline kosmopoliitsus ja tõeline erinevus, mis rikastab, sest erinevus ehitub jagatud vundamendile, milleks on Euroopa kristlik tsivilisatsioon.

Seega, kui keegi pakub teie probleemide lahenduseks rohkem Euroopat, siis esimene küsimus peaks olema: millist Euroopat? Kumba nendest kahest Euroopast ta silmas peab?

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!