Foto: Benjamin West - Death on a Pale Horse (1796) CC

Käesolevad sündmused tuletavad valusalt meelde, et moodsa tehnoloogia võidukäigust hoolimata pole inimkond suutnud vabaneda igivanadest kimbutustest. Elame jätkuvalt ebakindlas ja ohtlikus maailmas. Kuidas seesuguses olukorras eneses rahu leida, küsib Oto Tuul.

Vallutus, Sõda, Nälg ja Surm on sümboolsed tõlgendused esimest sajandist pärinevas Johannese ilmutusraamatus kirjeldatud neljale ratsanikule, lisaks viimase ratsaniku käsutuses olev katk.

„Kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!" Ja ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast – tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi" (Johannese ilmutus 6:7-8).

Foto: Viktor Vasnetsov – Four Horsemen of Apocalypse (1887) CC

Lõike Johannese ilmutusest on tõlgendatud ja ümbertõlgendatud sajandeid, tegemist on ühe kõige krüptilisema tekstiga nii Vanas kui Uues Testamendis. Raamatu aines on aga seejuurses „tulevad asjad" – surelikele inimestele teadmata aja pärast aset leidev maailmalõpp ja sellele eelnevad sündmused.

Aus oleks öelda, et tegelikult ei saa me inimestena aru, millest see raamat räägib. Võime ainult oma parima äranägemise järgi mõistatada, usaldada Jumala juhtimist ja endast targemaid. Ka siin ei kavatse ma ette võtta selle ülimalt mõistatusliku teksti tõlgendamist. Selle asemel tahan mõtiskleda ühelt poolt korrapäratu, muutuva ja hirmuäratava maailma reaalsuse üle, mille keskelt ennast leiame ja teiselt poolt võimekuse üle leida eneses rahu ja säilitada terve mõistus.

Justkui apokalüptiline maailm

Viimaste kuude jooksul – ja tegelikult läbivalt alates globaalse uudismeedia tekkest ja laiemast levikust – oleme alatihti kohanud sõnumeid, mis on tõepoolest hirmuäratavad ja mida ei ole liialdus nimetada ilmutuslike ratsanike ljärgi 'apokalüptiliseks'. Mõned näited.

Sõda – eelmise aasta detsembris lahkas maailmameedia USA-Iraani konflikti, milles mässulised ründasid USA saatkonda Iraagis ja millele vastas USA režiim käesoleva aasta esimestel päevadel droonirünnakuga, millega tapeti väidetavalt USA vägede vastaseid sõjalisi rünnakuid planeerinud Iraani kindral Qassem Soleimani.

USA, maailma võimekama armee ja tohutu tuumaarsenali valdaja oli oma geopoliitilisi huve (sh oma suurima liitlase Iisraeli huve) kaitstes astunud jõulise sammu Iraani, sõjaka islamistliku riigi vastu, kes on ühtlasi Venemaa, teise suure tuumajõu liitlane. Twitteris ja mujal veebis kogus hüppeliselt populaarsust märksõna „kolmas maailmasõda".

Surm, Katk – hetkel on maailma riikides levimas koroonaviirus COVID-19, mis uudistega vähegi kursis olevatele enam tutvustamist ei vaja. Hiinast, Hubei maakonnast alguse saanud viiruspuhang on levinud kümnetesse riikidesse, John Hopkinsi ülikooli viirusjälgimise rakenduse järgi on üle maailma kinnitatud haigusjuhte suurusjärgus üle neljasaja tuhande, surmajuhte kakskümmend tuhat ja tervenenuid üle saja tuhande. Eestis on rakenduse järgi kinnitatud haigusjuhte üle paarisaja. Välja on kuulutatud eriolukord. Kätepesemisest on saanud „rahvuslik sport".

Foto: John Hopkinsi ülikooli viirusjälgimise rakendus, 25. märts

Näiliselt on tormikiirusel meie poole kappamas ratsanikud nii „punasel" kui „tuhkrul" (Ilm 6) hobusel, Sõda ja Surm. Globaalse uudismeedia vahendusel saame soovi korral uuendusi nende ratsanike igast liigutusest kasvõi iga tund – seni kuni surmad kuuli või virioni kaudu veel uudiskünnise ületavad.

Ent on kirjutatud: „ Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab" (Johannese evangeelium 14:27).

Kuidas leida rahu, mille Kristus oma järgijatele andis?

„Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!" (samas).

Kuidas võtta kuulda Kristuse õpetust selle maailma sõjaratsude teele jäädes? Kuidas jääda rahuliku ja kaine mõistuse juurde, kui näiliselt saab maailm kohe varsti otsa – ükskõik kas tuumasõja, viirusepideemia, majanduskrahhi ja kodusõja või kliimakatastroofi läbi?

Tegelik ja psüühiline reaalsus

Alates René Descartes'i (1596–1650) metodoloogilisest kahtlusest ja eriti Immanuel Kanti (1724–1804) nn subjektiivsest pöördest filosoofias on laialdaselt kahtluse alla seatud, kas see, kuidas me maailma tajume (maailm minu jaoks), vastab sellele kuidas maailm tegelikult on (maailm iseeneses). Hilisematest autoritest on loodusteaduste kontekstis tajumise tinglikkusele viidanud Thomas Kuhn (1922–1996), väites et isegi teadlased sõltuvad vaatlusi tehes paradigmast, milles nad satuvad olema ja pole seetõttu rangelt võttes objektiivsed, st täiesti sõltumatud neutraalsed vaatlejad.

Süüvimata selle kaua kestnud ja keerulise vaidluse üksikasjadesse, saame kokkuvõtlikult järeldada vähemasti seda, et inimmõistus pole asjade sõltumatu neutraalne vaatleja, vaid praktiliselt alati mõjutab meie tajumist ja hinnanguid meeleseisund, sh meeleolu, eelteadmised ja eelarvamused.

Seega saame tinglikult rääkida kahest reaalsusest – tegelik reaalsus (kuidas asjad on) ja psüühiline reaalsus (kuidas asjad mulle paistavad). Ma ei taha väita, et need kaks reaalsust on teineteisest täiesti eraldatud, nagu seda väidavad skeptitsistlikud mõtlejad. Küll aga ei ole eelnevale tuginedes tõenäoline ka diametraalselt vastandlik positsioon, mille järgi tajub inimene maailma alati õigesti. Pigem on tõde vahepeal – inimene saab maailma korrektselt tajuda, ent võib selles ka eksida. Seejuures on aga huvitav võimalus, et inimese tajutud tegelik reaalsus ja tema sisemine psühholoogiline reaalsus võivad sisuliselt erineda, kuid siiski mitte olla ekslikud. Kuidas nii?

Vana munk põlevas majas

Näide sellisest kahe reaalsuse lahknevuses elavast inimesest oleks põlema süttinud hoones seisev munk. Kujutame ette rahvarohket mitmekorruselist hoonet, milles on tekkinud tulekahju. Kohe kui olukord saab teatavaks, alustavad ruumides viibijad paanilist tunglemist väljapääsude poole.

Põlev maja. Foto: Bigstock

Keset üht tuba seisab aga vaikides olukorda jälgiv vana munk. Seisvast kogust mööda tormates hõikab talle keegi „Maja põleb!", mispeale munk vastab stoilise rahuga „Ma tean". Hämmelduses seiskudes küsib mööduja „Aga miks sa siis välja ei jookse?", mispeale vastab munk, et kui Jumalal on plaanis teda tule käest päästa, pääseb ta niikuinii, pealegi võib ta tema vanuses teistele tunglejatele pigem jalgu jääda. Mõistmatuses lööb küsija käega ja asub küünarnukke pruukides trepikotta trügima.

Nii vanal mungal kui noorel tunglejal on sama tajupilt tegelikust reaalsusest – nad on põlevas majas. Neil on aga kardinaalselt erinev psüühiline reaalsus. Tungleja siseilma valdab hirm ning tema ainsaks mõtteks on majast ummisjalu põgeneda. Vana munga siseilma valdab aga häirimatu rahu ning tema peamiseks mõtteks on hoopis tänulikkus elatud elu eest ja usaldus kõrgemate jõudude vastu.

Kas saab öelda, et ühe psüühiline reaalsus on „õigem" kui teisel? Mille alusel seda hinnata? Usun, et ei saa. Tungleja jaoks on hirm loomulik reaktsioon ja tahe ennast päästa loomulik instinkt. Kellegi soovi ellu jääda ei saa moraalselt hukka mõista. Vana munga stoiline rahu ei ole aga mitte ebaloomulik, vaid üleloomulik. Ka ei saa selles hetkes nende psüühilisele reaalsusele hinnanguid anda tulemuslikkusest lähtuvalt – kui oletame, et maja oleks mingil põhjusel järgmisel hetkel kokku varisenud, oleks nii tungleja tegevus kui munga tegevusetus võrdselt kasutuks osutunud.

Rahu saar siin ilmas

Nõnda näeme, et ka hirmu ja ärevust tekitavas maailmas on võimalik elada rahus. Küllap tuleb igaühel meelde ka mõni näide, keegi kes üllatavalt suutis rahulikuks jääda ka kõige keerulisemates olukordades. Seejuures aga ei pea seda kirjutama nende erakordselt hea iseloomu või heroilise enesekontrolli arvele. Nad elavad teistsuguses psüühilises reaalsuses, teistsuguses omailmas, mis on tegelikku reaalsusesse üheaegselt puutuv, ent samas sellest lahutatud.

Hea uudis on, et selline psüühiline lahkreaalsus on saavutatav ka meile kõigile. Mida sellised inimesed – need „rahu saared" – suudavad teha, on ise teadlikult kontrollida oma psühholoogilist reaalsust, oma siseilma. Nad suudavad piisaval määral lahutada enese sisemise psüühilise reaalsuse välisest tegelikust reaalsusest, luua aktiivselt omailma, selmet olla passiivselt uudismeedia veeklaasi tormide lükata-tõmmata. Nad suudavad elada tulevikus, mida veel ei ole, ent mis juba on ehk – uskuda.

Selline reaalsusmuundamine võib kõlada müstiliselt kui maagia ja teatud mõttes see seda ongi, samas rakendame seda vaistlikult kui unistame tulevikust või palvetame. Et seda teadlikult teha, võib esitada mõned soovitused:

  • Hinga – hinga aeglaselt ja teadlikult, rahulik hingamine loob ka rahuliku meele
  • Näe suurt pilti – mõtle tuhandetele möödunud aastatele, millised sündmused on möödunud, ja mõtle tuhandetele eesolevatele aastatele, milline võib elu olla siis
  • Loobu isekusest – ära ole teistele konkurent, vaid kujuta ette mida võiksid saavutada tehes koostööd ühise kõrgema eesmärgi nimel
  • Usalda Loojat – küsi Temalt, mille jaoks on ta Sinu siia saatnud ja usalda Tema ettenägelikku plaani sinu elu jaoks

Kaks reaalsust on meile avatud alati, meie teha jääb valik – kas valid elada maailma rahutuses või Looja rahus?

Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." (Johannese evangeelium 16: 31-33)