Okupatsioonide muuseum on viimasel ajal saanud tähelepanu ja see on iseenesest hea. Probleem on aga selles, et see, millega ollakse tähelepanu keskmesse sattunud, ei ole kuidagi muuseumi vääriline. Esimene probleem on muuseumi ümbernimetamine ja -mõtestamine ning teine möödunud nädalal avatud homonäitus, kirjutab riigikogu liige Priit Sibul (IRL).
25. märtsil käisin pärast mälestus- ja jumalateenistust Ilmjärve Jumalailmumise kirikus Keeni raudteejaamas Valga Memento poolt korraldatud mälestusüritusel. 67 aastat tagasi viidi paljude teiste hulgas Siberisse ka minu vanaema kahe lapsega. Aga see puudutas paljusid ka kiriku preester Johannes Värki. Kui tollel hommikul, umbes kuu aega tagasi, piima järel käisin, rääkis Taadu (nii kutsuvad teda omad, aga ka kogu ülejäänud küla), et tema vend nägi tol saatuslikul päeval, kuidas preester palus end enne rongile viimist sõidutada kolm tiiru umber kiriku. Õigeusklikele on see märk selge. Preester teadis, et ta ei tule enam tagasi ja et see sõit on seotud surma minekuga.
Okupatsioonide muuseum räägib neist kogemustest. Kogemustest ja mälestustest, mida me ei tohi unustada. Kas ta teeb seda hästi või halvasti, seda peaks igaüks ise hindama. Ma käisin ja värskendasin oma mälu sealse ekspositsiooni osas ülemöödunud nädalal. Ekspositsioon vajaks uuendamist.
Ilmselt on muuseumi külastajate arv languses ja üsna tõenäoliselt on see tingitud ühelt poolt kehvast koostööst koolidega ja avalikkusega ning teisalt on muuseum ka turistide suhtes kehvasti positsioneeritud. Nõnda on tuldud välja uue ideega ja selle taga on ka inimesi, kellest ma lugu pean. Kahjuks tundub mulle, et nad on eksiteel. Erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher leidis, et Vabamu idee on kantud vähesest ambitsioonikusest, ja kindlasti on tal selles osas õigus. Kas tema väljapakutud idee Maailma Kommunismikuritegude Muuseumist on parim võimalik idee, seda tuleks veel arutada. Ambitsioon on, aga kas me suudame selle välja kanda, selles on küsimus.
Vabamu startis ja avas möödunud nädalal uuel ekspositsioonipinnal näituse. Selleks on Jaanus Samma "NSFW. Esimehe lugu". Näitus räägib homoseksuaalsest kolhoosiesimehest, sundkollektiviseerijast, kes vähemalt esmamulje järgi ahistab noorkolhoosnikest meesterahvaid. Loomulikult jääb temagi elu hammasrataste vahele ja lõpetab kehvasti. Antikangelast heroiseeriv näitus on nõretavalt seksuaalne, suguaktide kirjeldusi leiab n-ö toimikutest kui visualiseeritult fotodelt ja videotest. Võib öelda, et see näitus on oma olemuselt homopornograafiline. Võimalik, et selle näitusega apelleeritakse uutele sihtgruppidele nii siin- kui sealpool riigipiiri. See on tõesti võimalik.
Aga kindel on, et selle näitusega lõigatakse muusemist ära kooliõpilased (vastutustundlik õpetaja neid selle näituse ajal siia ei too ja ei usalda muuseumi ka edaspidi), kellede seas peaks okupatsioonimälestus ja hoiatus vabaduse kaotamise võimaluse reaalsusest edasi elama. Sisuliselt kaotab see muuseum nii igasuguse mõtte oma olemasoluks.
Raske öelda, kas selle sideme katkestamine on teadlik tegevus, aga arvestades, et uuenduse ideoloogide seas on juba pikemat aega väga kummaliste hoiakutega silma paistnud Toomas Hendrik Ilves ja mitmeid teisigi isikuid, kes pigem näevad põlvkondade vahelist sidet ja põlvkondadeüleseid ühiseid väärtusi ajaloolise igandina, siis tekib kahtlus, et see võib tõepoolest olla teadlik.
Ma oskan siit teha vaid ühe järelduse. Vabamu on sigadus. Annan oma panuse selleks, et kurssi muuta, aga see on keeruline. Muuseum on eraõiguslik sihtasutus, mis on rajatud suurtoetaja pärandusena Eesti rahvale. Suhtudes lugupidamisega Olga Kistler Ritso mälestusse loodan ma, et tema pärandist ei saa trooja hobust.
Ma olen veendunud, et nn Vabamu valitud suund ei peaks riigieelarvelisest toetusest osa saama, sest ei kanna enam seda funktsiooni, mis muuseumi asutamisel eesmärgiks seati.
Mul on teile palve. Vabamu-laadsed sigadused saavad läbi minna vaid siis, kui me sel ise sündida laseme. Võtke muuseumi ja näitust puudutavast debatist osa, andke oma arvamusest teada igal võimalusel. Selliste kaasuste puhul on rahva surve ja pahameel see, millest on abi rohkem kui poliitikute deklaratsioonidest, mida on kerge omakasupüüdlikeks sildistada.
Ometi ei kavatse ma selles teemas vait olla. Mõeldes kadunud preester Johannes Värkile ja Vabamule tekib soov karjuda.
Johannes Värk ei läinud lihtsalt Siberisse. Ta andis end vabatahtlikult vangistajate kätte, et järgneda oma abikaasale, kelle küüditajad olid kätte saanud. Ta teadis, et läheb surma, aga ei saanud seda jätta tegemata, kuna oli altari ees lubanud oma naisele olla temaga koos nii heas kui halvas, igavesti.
Erinevalt "esimehest" oli tema tõeline märter.