Huvitaval kombel nõutakse rahumeelselt ja tolerantselt Eestilt ultimatiivses vormis vähemuste nõudmiste heakskiitmist, samal ajal vaadatakse Euroopas läbi sõrmede migrantide vihakuritegudele ja sellele, et mõnedes läänemaailma liitlasriikides hukatakse homoseksuaale rahumeeli edasi, rääkimata Islamiriigi aladel toimuvast, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Eestile on esitatud ultimatiivses vormis ettekirjutused, millega riivatakse tugevalt iseseisvaks peetava riigi õigust ise otsustada oma territooriumil toimuva üle. Kunstlikult ülespuhutud diskrimineerimisprobleemi jõulise lahendamise sildi all likvideeritakse riigi iseseisvust.
Samas ei esitata tingimusi ei islamikogukonnale Euroopas ega Washingtoni liitlasriikidele, kus homoseksuaalsuse eest on ette nähtud ranged karistused. Ei esitata ultimaatumeid ka ISIS-e sarnastele moodustistele, kus omasooiharaid ei karistata isegi mitte hoiatusega, vaid kõrgeima karistusmääraga. Mida on šariaadiseaduselt oodata illegaalset immigratsiooni toetavatel liberaalsetel grupeeringutel, ka Eesti LGBT kogukonnal?
Elame topeltstandardite maailmas, kus "võrdsematest võrdsemad" võivad täita seadusi valikuliselt ja nõudmisi esitatakse neile, kellelt ei ole karta robustset vastulööki. Eesti valitsuselt ja jõustruktuuridelt nõutakse sekkumist omaenda kodanike õigusse ennast vabalt väljendada ning seista oma tõekspidamiste eest. Riigid, mida oleme pidanud oma turvalisuse garandiks, mida on imetletud kui vaba maailma eestseisjaid, üritavad oma raharingkondade läbi suukorvistada olulist ja sugugi mitte vähetähtsat osa riigist – rahva enamust. Suures osas Euroopas ongi see juba juhtunud.
Samas peab Soome illegaalse immigratsiooniga kaasnevate probleemide tõttu ilmselt sõjaväe tänavale tooma, nagu Prantsusmaal on tehtud – seda seepärast, et poliitilised ringkonnad on olnud hõivatud väikese huvigrupi poolt etteantud teemade lobimisega, selle asemel et tegeleda tõeliste probleemidega.
Inglismaal mõisteti õigeks neli somaallannat, kes alkoholijoobes peksid koomasse inglastest paari, sõimates kohalikku naist valgeks libuks. Peksmise tagajärjel kaotas naisohver tervise ja töökoha, ent kohtunik ei näinud siin alust, et karistada rassivihast kantud kuriteo eest. Peksjate suhtes õigeksmõistvat otsust selgitas ta järgnevalt: "Arvestades süüdistatavate kultuurilist tausta, ei olnud nad tuttavad alkoholi mõjuga organismile ega võinud ette teada sellest lähtuvaid tagajärgi." Rootsi osas ma üldse vaikin.
Keegi ei süüdista Euroopas moslemeid, kui nad on järjekordselt läbi klobinud mõne homoseksuaali. Näiteks Prantsuse politsei töö on halvatud, sest õiguskaitseorganid ei suuda puhtfüüsiliselt töödelda kogu seda materjali, mida migrandid oma "rikastava" tegevusega toodavad. Politsei suudab õigusvastaseid tegusid vaid oma andmebaasis fikseerida, ning see julgustab kurikaelu üha jõhkramatele tegudele, sest politsei on sunnitud nad pärast kohustusliku protokollitööd vabastama.
Rootsi Göteborg on muutunud praktiliselt "juudivabaks", sest kohalik islamikogukond on juutide suhtes väga vaenulikult häälestatud. Rootsi juudisoost kodanikud eelistavad lahkuda oma kodulinnast ja riigist, mis on neile kodumaaks. Sest Rootsi riik ei jaksa tegelda probleemiga.
Islamiriik (ISIS) on kurikuulus oma brutaalsete mõrvade poolest. Piisab kahtlustusest homoseksuaalsuses, et leida end surmamõistetute hulgast. ISIS-e levitatavates videoklippides on näha katustelt alla heidetavaid mehi. Neid heidetakse jalgupidi katuseäärelt alla, et kindlustada surmamõistetutele letaalsed peavigastused. Sekulaarsetes Lähis-Ida riikides kasutusel olevat kolmeaastast vanglakaristust homoseksuaalsuse eest ISIS ei rakenda.
"Šariaadikohtunik luges surmamõistetuile ette kohtuotsuse. Hawas Mallah, kes oli 32 aastat vana, soovis saada hukatud tulirelva, mitte kukkumistrauma läbi. 21-aastane Mohammed Salameh palus halastust, lubas meelt parandada ja ütles, et ta hoiab edaspidi igavesti end meesterahvastest eemal. Aga kohtunik käskis nad katusele viia ja alla heita. Mallah seoti tooli külge, et võtta temalt võimalus vastu hakata."
Nii kirjeldas oma üleelamisi ISIS-e kontrollitavalt territooriumilt põgenenud ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooniga meesterahvas. Ta rääkis, kuidas püstolilaskudega tapeti maapinnale kukkunud ja vigastatud, ent siiski veel liigutav Mallah. Mohammed murdis kukkudes oma kaela ja padruneid ei olnud vaja tema peale raisata.
Süürias ja Iraagis on võitlejate poolt tapetud sodoomiapatu eest vähemalt 36 meest, tõdeb Hossein Alizadeh, kes on New Yorgis asuva Out Right Action International'i koordinaator. Tema sõnul on homoseksuaalide elu Lähis-ida riikides ohus. Ka Iraagis ja Afganistanis, kus riigid selle patu eest enam ei karista, võtavad kohtumõistmise enda kätte kogukonnad ja ka perekonnad.
26-aastane Süüria põgenik Daniel (ülemisel fotol), kes elab uue identiteedi varjus, rääkis oma radikaliseerunud lapsepõlvesõbrast, kes, olles teadlik Danieli sekulaarsest maailmavaatest ja homoseksuaalsest kalduvusest, oli ta islamistidele välja andnud. Daniel põgenes ning liitus president Assadi vastaste mässulistega, lootes leida mõistvat suhtumist ühises võitluses demokraatia eest, ent ka siin vohav homofoobia sundis ta mässajate üksusest lahkuma.
Praegu San Franciscos elav 28-aastane Subhi Nahas sai oma homoseksuaalse kalduvuse avalikuks tulemise järel esimese keretäie lihaselt isalt. Oli põhjust karta, et Subhi perekond annab ta välja al-Qaedaga seotud rühmitusele Nusra Rinne, mis oli kuulutanud tema kodulinnas läbi mošee valjuhääldite, et nad puhastavad linna sodomiitidest. Käesoleva aasta augustis kõneles Nahas koos ühe Iraagi põgenikuga ÜRO julgeolekunõukogu ees Lähis-Idas valitsevast geide, lesbide, biseksuaalide ja transsooliste vastu suunatud vägivallast. Ka Mosuli linnas toime pandud eksekutsioonidest, mille käigus visati grupp homoseksuaalsuses kahtlustatud mehi kümnekorruselise hoone katuselt alla. Laialt levinud vaenulikkus elanikkonna seas teeb Lähis-Ida homoseksuaalid väga haavatavateks.
Ka Koraanis on tuntud lugu Lotist ning Soodoma linna hävingust. Sodoomiat tuntakse araabiakeelses maailmas nimega liwat – see tuleneb Loti nimest. Koraan käsib selle patu eest karistada, ent ei täpsusta, mis moel. Karistusmooduseid on leiutatud pärimuse ehk Muhammadi ütluste tõlgendamise teel. Ühes oma mõtteteras ütleb moslemite prohvet, et liwati-pattu tegevad mehed tuleb kõrgustest alla heita ja seejärel kividega surnuks visata. ISIS on esimene, kes on hakanud seda õpetust ellu viima. Taliban ja al-Qaeda on piirdunud kõigest traditsioonilise poomise ja kividega surnuksloopimisega.
Palmyra linnas tapetud Mallahi ja Mohammadi surnukehad toodi Vabaduse väljakule ja jäeti sinna kaheks päevaks. Mõlema rinnale kinnitati tahvel: "Nad said karistatud selle eest, et tegid Soodoma pattu". Kas ei peaks meie piiritagused sõbrad esitama selliseid ultimaatumeid, nagu nad on nüüd saatnud Eesti Vabariigile, pigem Palmyra ja Mosuli linnadele? Kas oleks mõttekas saata oma emissarid nuhtlema ISIS-st, Assadi pooldajaid ja tema oponente, kes kujutavad mainitud vähemustele reaalset ohtu? Sellist, millist praegustes tingimustes ei ole Eestis kellelgi mitte kusagilt oodata ega saagi olema? Võiks muidugi, aga hammas ei hakka džihadistidele peale. Väike Eesti riik, kes sitsib oma raja- ja meretaguste sõprade ees kui küpsist ootav kutsu, on selliseks "vabadussõjaks" just sobiv käepikendus.