Meteora kloostrid. Foto: Oleg Znamenskiy, Bigstockphoto.com

Õnn – nagu kõik inimeseülene (armastus, lootus, usk) – on miski, mis saab tulla inimese ellu üksnes kingitusena ning mille võime sünnitada rõõmu on mõõdetud tänulikkuses, millega see vastu võetakse, mõtiskleb Adrian Bachmann.

Õnn on elu mõte… Selline veendumus väljendab üldist konsensust maailmas, kus üksmeelt võib reeglina harva leida. Õnne puudust arvatakse kõige kurvemaks ilmaoluks, mis muudab küsitavaks ka õnnest ilma jäetu elu mõttekuse – olgu siis õnnetuks arvajate või arvatu silmis. Kuigi vastuseid küsimusele “mis on õnn?” näikse olevat sama palju kui vastajaid, jaguneb enamus vastustest kahte kategooriasse…

On arusaamad, mille kohaselt õnn kujutab endast üksnes tunnet, mida õnnelik olija subjektiivselt kogeb. Nimetatud õnne käsitlus on sageli samastatud rahulolu ja subjektiivse rahuldatuse mõistetega, mille algupära lähtub tunnetajast väljaspool. Kui mul vaid oleks/poleks, siis ma oleks/poleks õnnelik/õnnetu – sedasi kõlab mõte, mida kõik inimesed on mingi hetk mõelnud ja… mis pole kedagi veel õnnelikuks teinud.

Antud käsitluse kitsaskoht seisneb mõistagi asjaolus, et objektiivselt moraalsete, vaimsete, füüsiliste ja aineliste ressursside poolest väga rikas inimene võib subjektiivse tunnetuse mõttes olla vägagi õnnetu – eriti kui materiaalne rikkus on lunastatud moraalse tunnetuse tuimenemise hinnaga.

Moraalse tuimenemisega kaasneb reeglina esteetilise tunnetuse tuimenemine, mis omakorda kahandab oluliselt inimese võimet tunda rõõmu mitte üksnes headusest, vaid ka aistingulistest rõõmudest – helidest, lõhnadest, puudutustest, piltidest. Sedasi muutub mõttetuks varandus, mille omamisest asjade poolest rikas, ent tunnetusvõime poolest vaene ei ole võimeline enam rõõmu tundma. Siit ka põhjus, miks ainelises kitsikuses, kuid tunnetusvõime poolest rikas on kindlasti õnnelikum inimene kui kalestunud jõukur, kes on samaväärselt suutmatu oma rikkusest rõõmu tundma kui ta on võimetu sellest loobuma.

Ent on ka teistsugune arusaam… See on arusaam, mis ei mõista õnnelikkust kui subjektiivset rahulolu, vaid kui õnnelikuks arvatava inimese objektiivset hingelist/vaimset olekut. See on õnnelikkus kui midagi püsivamat ja sügavamat, mis ei tulene otseselt ega kaudselt välistest asjaoludest (olgu need ainelised – inimesele on siiski omane soov tunda materiaalset turvatunnet, või sotsiaalsed – samaväärselt on omane soov olla hinnatud ja armastatud) ning võib eksisteerida mitte üksnes ebasoodsate väliste asjaolude kiuste vaid isegi ebasoodsate sisemiste tundmuste tingimustes – võime olla õnnelik mitte üksnes vaesena, vaid ka põlatuna.

Ent kuidas jõuda seesuguse olekuni? Saavutada võime tunda suurt rõõmu väikestest asjadest ja teha väikseid asju suure armastusega? Mis võiks olla sügavam ja sügavuses peidetud tõdemus õnne kohta?

Mulle tundub, et see on tõdemus, mida õnnejanus maailm skandaalseks, isegi hullumeelseks arvab. See on tõdemus mille kohaselt õnn… ei ole elu mõte. Õnn on miskit, mida ei ole kunagi võimalik leida seda otsides. Õnn – nagu kõik inimeseülene (armastus, lootus, usk) – on miski, mis saab tulla inimese ellu üksnes kingitusena ning mille võime sünnitada rõõmu on mõõdetud tänulikkuses, millega see vastu võetakse. See seletab ka tõsiasja, miks õnn kingitakse märksa sagedamini nendele, kes seda ei otsi, ning hoitakse nende eest kes ennast õnnetuks on otsinud.

Otsigem siis õigesti ja ärgem unustagem, et õnn armastab õnnistatut armastaja ja mitte armastatu rollis.