Riigikogu liikme Varro Vooglaidi hinnangul sisaldab OSCE/ODIHR-i raport kiirel lugemisel väga tõsiseid etteheiteid Eesti e-hääletamise süsteemile.
Täna (17. juunil) vahetult enne tööpäeva lõppu laekus Arvo Allerile OSCE/ODIHR-i hinnang Eestis kasutatava internetihääletuse õiguslikule regulatsioonile.
Dokument on 30 lehekülge pikk ja vajab veel põhjalikku läbitöötamist, aga siin on minu esialgne kokkuvõte esitatud kriitikast.
1. Puudujäägid õigusraamistikus ja protseduurides
– Õigusliku selguse nappus. Kuigi 2024. aasta seadusemuudatused parandasid olukorda, ei reguleeri seadus endiselt piisavalt täpselt, kuidas rakendatakse internetihääletuse kontekstis valimispõhimõtteid – üldisus, võrdsus, salajasus ja valimisvabadus.
– Ebaselged otsustusreeglid. Puuduvad selged kriteeriumid, mille alusel võib Vabariigi Valimiskomisjon (VVK) peatada, katkestada või tühistada e-hääletuse või lubada hääletamist mobiilseadmetes.
2. Ebapiisavad tagatised hääletussalajasuse ja aususe jaoks
– Surve ja rühmahääletuse riskid. Muret tekitavad olukorrad, kus hääletatakse grupis (nt hooldekodudes) ja salajasust ei suudeta tagada.
– Puuduvad hääletaja teavitused ja kinnitused. Seadus ei nõua, et valija kinnitaks hääletamist privaatselt ja vabatahtlikult ega juhenda teda selle vajalikkusega seonduvalt.
– Järelkontrolli puudumine. Seadus ei kohusta VVK-d ega valimisteenistust valimiste järel auditeerima võimalikke rikkumisi hääletamise salajasuse osas.
3. Piiratud läbipaistvus ja avalik järelevalve
– Vähene vaatlejate kaasamine. Seadus ei täpsusta, kuidas ja mil määral saavad vaatlejad jälgida ja kontrollida internetihääletust.
– Avaliku arutelu puudus. Hiljutiste muudatuste puhul ei toimunud piisavalt laiapõhjalist arutelu selle üle, kuidas tõlgendada põhiseaduslikke valimispõhimõtteid digikeskkonnas.
4. Tehnilised ja turvalisusega seotud probleemid
– Ebaselged nõuded turvalisusele ja kontrollitavusele. Kuigi tehti edusamme küberjulgeoleku osas, ei sätesta seadus piisavalt ajakohaseid tehnilisi ja protseduurilisi nõudeid.
– Kontrollitavuse standardite puudumine. Seaduses pole piisavalt selgelt määratletud individuaalset ja üldist kontrollitavust ega seda, kuidas tagada hääletuse sunni- ja pettusekindlus.
5. Kaebuste esitamise ja sanktsioonide puudujäägid
– Kaebuste süsteemne reguleerimata jätmine. Puudub konkreetne mehhanism internetihääletuse rikkumiste kohta avalikes huvides kaebuste esitamiseks, samuti puuduvad sobivad tähtajad ja tõendamisreeglid.
– Kriminaalvastutuse ebapiisavus. Kehtiv karistusseadustik ei reguleeri piisavalt spetsiaalseid e-hääletusega seotud rikkumisi.
6. Poliitiline lõhe ja usaldusprobleemid
– Parteiline polariseerumine. Osa opositsiooniparteidest peab internetihääletust kallutatuks ning avalik usaldus on langenud.
Toimetas Markus Järvi