Eelmisel nädalal Londoni ülemkohtu poolt langetatud otsus, millega kinnitati homoseksuaalsest käitumist mitte heaks kiitvatele kristlastest vanematele adopteerimise mittevõimaldamise õiguspärasust, on teinud murelikuks isegi end "gei" ja ateistina määratlevaid isikud.
"Kristlus on jätnud meile võrratu pärandi.
Inimese, rahva ja tsivilisatsiooni suurus on mõõdetud selles kantud Tões. Vastuses kesksele küsimusele, küsimusele Tõest, sisaldub Tõde ka meist. Kes me oleme? Kas me oleme? Söandagem küsida...
Loodame, et see portaal, mille ainsaks motiiviks on siiras tõetaotluses vastuste otsimine kõige olulisematele küsimustele, aitab taasavastada inimühiskonna tõelist, ent unustatud tähendust.
Järjekordsete Riigikogu valimiste eel võib lõpptulemuse suhtes jääda üsna kindlaks ja rahulikuks: mingit olemuslikku muutust ei toimu, igatahes mitte paremuse poole.
Kaht vaimset hoiakut tuntakse Eestis vaid väärastunud ajalootunnetuse tahmunud kõverpeegli kaudu. Need on au ja alandlikkus ning nendega kaasnevalt ka kolmas – väärikus.
Mis sest ühiskonnast ikka mõtiskleda? Tõenäoliselt pole seda kellelegi vaja. Aga väikese mõtteharjutusena, oma arvamuste ja arusaamade selgituskatsena, eelkõige iseenese jaoks, miks ka mitte?
Lapsed on tihti muusika sees, mis ei stimuleeri intellekti. Pigem vastupidi, muusika, mida nad kuulavad, on nende mõtlemist hägustav ning stimuleerib emotsioone ja tunge. Tihti vägagi primitiivsel moel.
Alfred Kinsey't üritatakse tihti portreteerida kui kangelast, kes vabastas inimesed kristluse rõhuvast lähenemisest seksuaalsusele. Tegelikkuses peitus teadlase fassaadi taga kohutav pervert.
Delfi rubriigis Rahva Hääl ilmus pealkirja "Me ei vaja juurde eestlasi, vaid paremat elu" all kirjutis, mis illustreerib vist üsna suure osa noore põlvkonna eestlaste maailmavaadet, väärtushoiakuid, ellusuhtumist ja ootuseid ühiskonnale, riigile ja kaasinimestele.
