Soome parlamendi liige Päivi Räsänen. Foto: Scanpix

Pühakirja ümberkirjutamine algab selle teisiti tõlgendamisest. Usujuhid peavad rääkima inimese tõelise olemuse tähtsusest rohkem ja julgemalt. Muidu võivad tulla ajad, mil igaüks meist leiab end seismas mahalaskmiskomando ees. Roland Tõnisson tutvustab viimaseid arenguid Soome rahvasaadiku Päivi Räsäneni ülekuulamiselt.  

Selle artikli pealkirjaks saanud küsimuse esitas Ühendriikide meediakanal CBN News, mis valgustab lugejaid kahe uurimise osas, mis on algatatud kristlike demokraatide rahvaesindaja ja endise siseministri Päivi Räsäneni suhtes (pamflett ja homoparaadi puudutav postitus Twitteris). Sellest rääkisime eilses loos. „Räsäneni" juhtum on saanud tähelepanu laialdaselt väljaspool Soome piire, kuna tegemist on üsna pretsedenditu looga.

Päivi Räsänen viibis esmaspäeval, 2. märtsil 5 tundi politseijaoskonnas, kus andis selgitust oma 16 aastat tagasi välja antud pamlefti „Ta lõi nemad meheks ja naiseks" osas.

Ülekuulamist kirjeldab rahvaesindaja Räsänen asjalikuna ja üksikasjalikuna, mille järel ta jätkuvalt pooldab piibelliku abieluõpetust ja seisukohta, et samasooliste inimeste vaheline seksuaalelu on väga selgelt kvalifitseeritud patuks.

Ta rõhutab, et patusus ei tee kedagi alaväärseks, ega patu esiletoomine alaväärista.

„Olen ka ise patune kõiges, vajan lepitust ja armu. Kristlikus inimesekäsituse järgi oleme Jumala palge järgi loodud ja sellistena väärtuslikud. Küsimus on väga tõsine mitte ainult selle maailma ajalisuse, vaid inimese igavikulise saatuse seisukohast, ning seetõttu on minu meelest väga tähtis julgeda rääkida," tõdeb Räsänen.

Ta eitab vihakõnet või vähemuste solvamist. „Olen seisukohal, et homoseksuaale ei või ähvardada, halvustada ega solvata ja enda arvates ei ole ma selles süüdi."

Riigitelevisioonis esitatud intervjuus põrkasid kokku ilmiku Räsäneni ja „riigipastori" Kari Kanala seisukohad. Viimane leidis, et aeg on ju ometigi ka aastast 2004 edasi liikunud, ega tohi unustada, et vaimulikud vastutavad oma sõnade eest.

Põhikirjaski Piibli õpetusel rajanev rahvakirik, Soome luterlik kirik, on astunud kõrvale piibellikust õpetusest, nagu mitmed Euroopa riigikiriku staatust nautinud usuorganisatsioonid. Seepärast peabki tänapäeval rääkima traditsioonilisest kristlusest traditsioonilise abielu ja traditsioonilise inimkäsituse kõrval, sest need mõisted ei ole enam ühesed. Telekanal CBN, mida jälgivad kümned miljonid ameeriklased, on hämmingus: „Ajalooliselt kristlik rahvas on hüljanud usu ja kõige tipuks algatanud ka kriminaaljuurdluse kristlaste vastu."

Põlissoomlaste rahvasaadikul Ano Turtiainenil ei jätku Soomes toimuva jaoks häid sõnu.

„Meie maa väärtusi hakati tasahilju ja eesmärgipäraselt vägistama president Tarja Haloneni poolt juba siis, kui temast sai 70. aastatel Soomes üks otsustajatest. Nüüd näeme, kuidas Haloneni laiast maailmast üle võetud hullus on mädandanud meie ühiskonna õigusasutusteni välja. Isegi kirik on riknenud ja koolide mädandamisest kuuleme kodanikelt näiteid iga päev."

Turtiaineni sõnul elame ajal, mil igaüks meist peab valima poole. „Mõned aastaid tagasi ei oleks võinud isegi mõelda sellest, et meie väärtusi hakatakse sellisel moel proovile panema. Ma ei oleks siis uskunud ka seda, et nendest kahest naisest saavad käilakujud (erinevatele) väärtustele, millest ühe peame nüüd valima."

CBN News vahendab kristliku meediajuhi, kirjaniku ja teoloogi Pasi Turuneni sõnu: „Soome kristlastel on praegu karmi äratuse aeg." Kristlased on Soomes seni elanud võrdlemisi homogeenses ühiskonnas, ent nüüd elatakse täiesti uues olukorras ja usk pannakse proovile.

Eesti inimestele, eriti nõukogude riigikorda mäletavatele ei ole iseenesest miskit uut uudistes Hiinast. Euroopas, sealhulgas ka Eestis, algab Pühakirja ümberkirjutamine sellest, et esmalt tõlgendatakse tekste teisiti. „See, mis tõi meid siia, meid edasi ei vii." Nii võimegi rääkida, et sisuliselt on tänapäeval tegemist traditsionalistide ja uuenduslaste vastuseisuga. Kunagi naeris soomlaste religioossuse üle Adolf Hitler. Tema „lauakõnedes" on ära toodud arvamus, mille kohaselt ei ole soomlastel tänu hajusale asustusele olnud võimalik normaalne inimlik suhtlemine ja nii olevatki jäänud neile ainult tares vahtimine ja lauluraamatu lehitsemine.

Tänapäeval naerab soomlaste traditsioonide üle nende enda uus sugupõlv, mis on mõjutatud sotsialistide juhitud kultuurielust ja perekonda lammutavast jumalavastasest ideoloogiast. Sellest murettekitavam on Turuneni jaoks fakt, et Soome usujuhid on olnud tagasihoidlikult vait, ega võta sõna seoses praeguse Räsäneni juhtumiga: „Soovin, et evangeelsed juhid räägiksid rohkem ja julgemalt. Muidu võivad tulla ajad, mil igaüks meist leiab end seismas mahalaskmiskomando ees."

Kui meenutame sotsialistide „kangelastegusid" maailmas, näiteks 1930. aastate veriseid arveõiendamisi kristlastega sotsialistide ja marksistide poolt valitsetud Hispaanias ja Mehhikos, punaste hirmutegusid ka Eestis ja Soomes, mil tapeti hulganisti kristlasi ja rüvetati kirikuid, siis ei maksa selles kahelda.

Päivi Räsänen, kes peab julgust tegutseda palvevastusteks, ütleb, et hirmu temas ei ole ja usub, et Jumalal on selles kõiges Soomega omad kavatsused: „Kui Jumal äratab inimesed palvele, siis võime teada, et midagi on teoksil."