Peame vabanema orjalikust vaimuseisundist

“Peame vabanema orjalikust vaimuseisundist ja olema julged tsivilisatsiooni alusväärtuste kaitsjad”, sõnab Markus Järvi, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimees intervjuus Veiko Vihurile. Intervjuu avaldati algselt portaalis Meie Kirik.


Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimees Markus Järvi, teie organisatsioon on viimastel kuudel töötanud selle nimel, et koguda petitsioonile traditsioonilise peremudeli kaitseks ja homoseksuaalide kooselu seadustamise vastu nii palju allkirju kui võimalik. Nagu teame, kogusite enne petitsiooni üleandmist riigikogule sellele 38 046 inimese allkirjad. See on Eesti oludes üsnagi muljetavaldav hulk. Kas on põhjust rahul olla?

Peab ütlema, et meie üpris leige poliitilise kultuuri juures on tegu ikkagi väga hea tulemusega, seda enam, et algselt lootsime koguda 10 000 allkirja. Ilmselt väga paljudele, nii seadustatud homopartnerluse pooldajatele kui ka vastastele, tuli suure üllatusena, et Eestis üldse selline algatus on esile kerkinud.

Vaadates meie kahekümne iseseisvusaasta moraalse palge peale, siis näeme tegelikult väga ühest pilti – kuskilt kaugelt, seletamatutel kaalutlustel, juhitakse mängu ja suunatakse meie avalikku arvamust paratamatu ajaloolise progressi paradigmas. Inimesed on harjunud jälgima kõrval­vaataja positsioonist, suu ammuli, kuidas „paratamatud ja mitteisikulised ajaloo­protsessid“ nende ees lahti rulluvad.

Kõik teadsid, et Euroopa Liiduga liitumine oli „ajalooline paratamatus“, mille vastu pole mõtet häält tõsta. Aastapäevad tagasi jälgiti valutava hingega, kuidas kehtestati ESM ja väike Eesti hakkas garanteerima röövellike suurpankade huvisid oma maksumaksja rahadega ning Ligil ja Ansipil oli toona ühele korralikule teflonmehele omast jultumust nimetada seda veel heaks teenimisvõimaluseks!

Nüüd jälgitakse, kuidas Euroopa sotsiaal­demokraatlike ja vasak­liberaalsete huvigruppide ilmselgel mahitusel hakatakse ümber defineerima perekonna mõistet. Kõik näis minevat nagu ikka ja isegi toonane justiits­minister Michal jõudis kinnitada veel vahetult enne oma erruminekut, et partnerlus­seaduse eelnõu kavandile ei ole ühiskonnas mingit erilist vastupanu.

Siis tuli aga meie kampaania ja lõi nii mõneski mõttes pretsedendi. Esiteks on see vabade isikute vastuseis ebaisikulisele vasak­liberaalsele käsitlusele niinimetatud paratamatust progressist, mille käigus peaksid terved rahvad loobuma aasta­tuhandete pikkuse inim­tsivilisatsiooni aluseks olevatest institutsioonidest, mis sõltumata religioossest ja kultuurilisest keskkonnast on igal pool olnud võrdselt kehtivad.

Teiseks: Eestis pole üle pika aja esile kerkinud nii selget moraalsete väärtuste ja kõlbeliste tõeks­pidamiste kaitseks organiseeritud rahvaliikumist, mis oma olemuselt on poliitika-, religiooni- ja rahvuseülene, kaitstes neid alusstruktuure, mis on omased igale inim­loomusega kooskõlas olevale ühiskonna­korraldusele, sõltumata sellest, kas keegi on eestlane või venelane, reformi- või kesk­erakondlane, must või valge, luterlane, õigeusklik, moslem või katoliiklane.

Just sellisena kultiveerib meie sihtasutus ka Eesti ühiskonna tõelisele integratsioonile alust andvat pinnast. Siin pole tegu järjekordse sotsiaal­ministeeriumi europrojekti­rahade sihtotstarbelise kulutusskeemiga, mille käigus trükitakse mõned totrad plakatid, kepsutatakse ministeeriumi­beibede kontsaplekkide klõbina saatel paaris vene koolis ringi ja lõpuks tehakse nägu, et Eesti Vabariigis on kõik parem kui kunagi varem. Meie eesmärgiks on integratsioon, mis juurdub loomuseaduses ja kasvab hüvelises ühiskonna­korralduses tõeliseks sotsiaalseks sidususeks üldinimlike väärtuste kaitsel. Ma imestan, et Eesti poliitiline eliit pole oma senises integratsiooni­poliitikas nii lihtsa asja peale tulnud! Või ei ole tahtnud tulla?

Kolmandaks: vasakliberaalsetest või oportunistlikest poliitikutest ja erinevatest huvi­gruppidest koosnev establishment on esimest korda olukorras, kus tuleb arvestada organiseeritud vastupanuga. Me võime kodanike annetuste toel korraldada uusi kampaaniaid ja mobiliseerida valijaid võtmaks selgeid seisukohti tsivilisatsiooni aluseks olevate väärtuste kaitseks ning ühtlasi andmaks hinnangut poliitilistele parteidele, mis nende väärtuste eest ei seisa.

Sellest teadlikkusest tiivustatud muremõtteid väljendas avalikult ka Sotsiaal­demokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser oma parte­i­kaaslastele hiljuti peetud kõnes (vt siit). Ja selle fakti üle on mul ainult hea meel. Nimelt kandub Mikseri kõnest meieni teatav närvilisus – enam ei ole võimalik eksitada ideoloogilistest liikumistest ja nende programmidest mitte just kõige teadlikumaid valijaid oma ümmarguse jutuga „sotsiaalsetest väärtustest ja hoolivast ühiskonnast“, vaid tuleb paljastada oma tegelik maailma­vaade ja sellest lähtuvad eesmärgid. Sotside puhul on need kõikide Euroopa maade näidetel olnud eranditult traditsioonilise ühiskonna aluseid süstemaatiliselt dekonstrueerivad ja lammutavad.

Jah. Kokkuvõttes ma arvan, et esimese suure kampaania kohta on meie etteaste õnnestumine ja võime põhjusega tunda oma südames väärikat rahu, mis kohe samal hetkel peab transformeeruma energiliseks kohaloluks Eesti avaliku arvamuse agoraal.

Kuid kas te tõesti usute, et need allkirjad suudavad ka tegelikult seadusloomet mõjutada ja homoseksuaalide kooselu seadustamist ära hoida, arvestades lääneriikide ja Euroopa Liidu suundumusi? Või pigem püüdsite oma aktsiooniga näidata, et me ei alistu hääletult relativismi ja liberalismi diktatuurile, vaid seisame oma veendumuste ja traditsioonide eest?

Olen veendunud vähemalt ühes. Kui Eestis on alles veel kübekegi demokraatiat ja reaalset enese­määramis­õigust, siis peaks meie aktsioon omama tegelikku mõju ka ühiskondlikele protsessidele ja seadusloomele. Veel enam, kui seaduse­muudatused puudutavad sedavõrd fundamentaalseid valdkondi nagu perekonna mõiste definitsioon, siis tuleks nendes küsimustes korraldada referendum.

Tõsi. Ilmselt on väga raske õppida kuulama rahva tegelikku tahet olukorras, kus rahvas pole pikka aega olnud mitte kõrgeima riigivõimu kandja, vaid kõrgeima riigivõimu lüpsilehm, kes oskusliku kultiveerimise korral pakub poliitilisele eliidile vähemalt kahte olulist produkti: valimistel hääli ja muul ajal maksutulu, millega ehitakse üles parteiaparaati, mehitatakse ministeeriumeid ja muudetakse seadusandliku võimu kantsid peaaegu vallutamatuteks bastionideks.

Siin muu ei aita. Tuleb ennast kuulama panna. Meie taga on üha suurema hulga inimeste toetus ja meie eesmärk on mõjutada avalikku arvamust loomu­seadusest tuleneva ühiskonna­korralduse poole, mis tagab reaalse demokraatia ja veel enam – kutsub üles näitama üha suuremat autokraatiat, üha ulatuslikumat enese­määramist.

Kui me ütleme, et perekond on ühiskonna alustala, siis ei tee me seda suusoojaks. Perekond on ühiskonna mikrokosmos, kus ideaalis leiavad aset pea kõik ühiskonna makrotasandi protsessid laste kasvatamisest majandusliku tootmisüksusena toimimiseni välja. Perekond on Pühima Kolmainsuse seesmise armastuse analoogia ja sellisena võib tugevat perekonda pidada teatavas mõttes ka ühiskonna vaimseks keskmeks, mida katoliku moraali­teoloogias on nimetatud koduseks Kirikuks.

Mida autonoomsemad ja autokraatsemad on perekonnad, seda parem ühiskonnale ja seda parem ka üksikisikule. Olen siiralt veendunud, et see ideaal on meie ühiskonna tegelik alternatiiv, mis üha rohkem hakkab köitma inimeste meeli ja omandama poliitilist kapitali. Milliste meie praeguse sureva kultuuri seesmiste mehhanismide kokkuvarisemisest tingitud kataklüsmide järel selle ideaali täiuseni jõutakse, on muidugi iseküsimus.

Polnud üllatav, et homoaktivistid sattusid kampaaniast raevu. Kuid te suutsite pälvida koguni president Toomas Hendrik Ilvese ja tema õukonna meelepaha. President ütles avalikult, et tal on kampaania toetajate pärast piinlik (vt siit), tema nõunik süüdistas teid Eesti suurimas päevalehes lausa vaenu õhutamises (vt siit). Eesti LGBT Ühingu juht esitas teie peale kaebuse politseisse, kuuldavasti on nüüd ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik teie tegevuse tõttu prokuratuuri pöördunud. Kas te kõhedust ei tunne?

Meie olukorras on endale vaja selgeks teha kaks asja: kelle ja mille eest sa võitled ning millised võivad olla selle võitluse tagajärjed. Kui see on läbi mõeldud ja otsus vastu võetud, siis tekib südamesse sügav rahu.Liberaalsest ideoloogiast läbi imbunud ühiskonnas kaasneb meie positsiooniga ju paratamatult teatav sotsiaalne seppuku, teatav harakiri hea seltskonna ees. Aga kui sa tead, et sul poleks niikuinii mitte midagi selles „heas seltskonnas“ – mis on täis pugemist, argust, oportunismi, enese­keskust ja täielikku kultuuri­tunnetuslikku kanapimedust – peale hakata, siis ongi järele jäänud vaid kaks teadvustatud valikut: kas igavleda „heas seltskonnas“ või teha seda, mis on õige ja nautida huvitavat elu.Ilvesele ja tema õukonnale on iseloomulik, et neil pole piinlik mitte oma rahva, vaid „sõltumatute rahvusvaheliste vaatlejate“ ees. Sellisest suhtumisest kumab läbi kõige ehtsam orjameelne pugejalikkus, mis ei keskendu iseolemisele, vaid teistele meeldimisele.

Pean tunnistama, et minul on jällegi väga häbi orjaliku vaimuseisundi ees. Mul on tõeliselt häbi, et rahva seas, kust ma ise pärinen, on see hoiak nii laialt levinud ja elab oma elu lugematutes kompleksides, sümptomaatilises arguses ja pugejalikkuses. Mul on häbi, et selle vaimu­seisundi kandjaks on eelkõige Eesti poliitiline eliit.

Ilves on pidevas mures demokraatia teostumise pärast Eestis. Meie oleme ka. Seepärast korraldagem referendum, mille sisuks oleks vaid paar lauset: „Kas te soovite, et Eesti Vabariigi põhiseaduses oleks abielu määratletud eksklusiivselt ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna? Kas te soovite, et perekond ja abielu oleks ainus Eesti Vabariigi seadusandluse poolt eriliselt tunnustatud kooselu vorm?“

On selge, et just rahvahääletust kardab üha rohkem ideoloogilise diktatuuri suunas liikuv ning Euroopa ja Ameerika tsivilisatsiooni­lammutajate ja kultuuri­pilastajate poliitilistest ringkondadest oma juhtnööre vastu võttev kodumaine poliitiline eliit nagu tuld. See hirm ühendatuna orjameelse koogutamisega välismaiste hinnangute suunas sünnitab presidendi poolt välja käidud probleemi­asetuse: kuidas suruda maha rahva tahet, ilma et tekiks mulje demokraatia defitsiidist? Kuidas teostada tsensuuri loovutamata sõnavabaduse indeksi edetabelites oma soodsat reitingut?

Mul on tunne, et siin oleks küll järjekordse presidendi mõttekoja või käraja koht. Talgute käigus saaks viiskudes ja mulgi kuues mõnusalt ringi tatsata, demokraatiat edendada ning sealjuures mediteerida ka ühe olulise küsimuse üle: kuidas kõige tõhusamal viisil vaikima sundida neid, kes ei olegi valmis üle kahe tuhande aasta vanuse Euroopa tsivilisatsiooni kesksetest väärtus­hinnangutest lahti ütlema viimase 60 aasta vältel esile kerkinud dekonstruktiivsete moeideoloogiate ees! Võeh! Selline konservatiivsus on tõepoolest kantud jäledast ja õõvastavast jultumusest! Kus on siin häbi ots?!

Seni kogutud allkirjad on nüüdseks riigikogule üle antud, kuigi petitsioonile saab vist endiselt alla kirjutada. Mis edasi?

Petitsioon on avatud ja interneti teel saab sellele aadressil www.perekond.ee oma toetust avaldada.

Kindlast jälgime me suure tähelepanuga perekonna­seaduse või kavandatud kooselu­seaduse arenguid. Justiits­ministeeriumi hinnangul on kooseluseaduse algselt kavandatav variant praeguseks hetkeks tööplaanist välja võetud. See kantseliitlik väljend ei tähenda aga mitte midagi. Kui eelnõu kavand peaks tööplaani tagasi asetatama (ja see käib ühe hiireklikiga), siis soovime uue lainega mobiliseerida võimalikult palju inimesi selle seaduse­kavandi vastu. Kuid see on tuleviku muusika – vaatame ja oleme valvel.

Kindlasti peame tegelema ka niinimetatud vihakõne­­seaduse [st Karistus­seadustiku] muudatus­ettepanekutega. Kui muudatuse alusel saaks väärteo­menetluse alustada mitte objektiivselt mõõdetavate kriteeriumite alusel, vaid ainsaks kriteeriumiks oleks solvumine, siis võite ise ette kujutada, kui paljud oleksid „solvunud“ juba pelgalt fakti peale, et SAPTK üldse eksisteerib. Ma kardan, et paljud tunneksid ennast olevat riivatud isegi SAPTK esindajate lausetes kasutatavatest kirjavahe­märkidest, rääkimata lausete mõttest. Antud areng on väga muret­tekitav ja kujutab endast tõsist ohtu südametunnistuse- ja sõnavabadusele.

Praegu oleme tegelenud Eesti Seksuaal­tervise Liidu poolt edendatava kampaaniaga „Kumm on seks“, mis propageerib agressiivsel moel kõlvatust ja lodevat seksuaal­moraali.

Tarbijakaitseametile esitatud väärteoteates on öeldud, et kõnealune kampaania on jämedas vastuolus õige mitmete reklaami­seaduse sätetega ning tuleb seetõttu viivitamatult peatada. Seda on Tarbija­kaitse­amet on täitsa omaalgatuslikult seda lubanud ka teha.

Huvitavaid mõtteid on veel mitmeid. Osad nendest saavad kindlasti teoks.

Tänan põhjalike ja sisukate vastuste eest ning soovin teile edu.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.