Isegi peavoolumeedia on asunud ründama Kaja Kallast motiveerituna pelgalt tema soolisest kuuluvusest. Selline varjamatu naisteviha ja soovaen on suisa talumatu ning vajab kiiret ja tõhusat hukkamõistu, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Eestis on lahvatanud lõkkele uus pandeemia – täiesti avalik ja looritamata naisteviha, puhas misogüünia. Ilma igasuguse muu põhjuseta on asutud ründama vabariigi peaministrit ainuüksi selle pärast, et ta on naine.
Kas te kujutate ette, head kodanikud, et selline on liberalistlikke ja euroopalikke väärtusi aus pidava Eesti pale A.D. 2023? Kes oleks seda uskunud veel mõni kuu tagasi?
Ka mina poleks seda uskunud, kui peaminister isiklikult poleks neid asjaolusid korduvalt kinnitanud ning oma huultelt lugeda lasknud – teda rünnatakse tema soolise kuuluvuse tõttu.
Ilmselt oleks peaministri tunnistus meie heterofašistliku ja patriarhaadilembelise ühiskonna süvavoolu veel kuidagi ära uputatud, kui lõpliku äratajana poleks püünele astunud hinnatud ettevõtja Jaak Nigul, kes objektiivsetele ja sõltumatutele vaatlusandmetele tuginedes kinnitas sedasama fakti, mida meie peaminister ja tema selja taga seisvad Tallinna Ülikooli sotsiaal- ja sooteadlased on juba aastaid rõhutanud: Kaja Kallast rünnatakse selle pärast, et ta on naine.
Olukord on õõvastav ja jube, seda enam, et Kallase ründajate avangardiga on ühinenud ka mitmed peavoolumeedia ajakirjanikud. Mainimist väärib ERRi ajakirjanik Madis Hindre, kes ründas Kaja Kallast tolle soolisest kuuluvusest motiveerituna mikrofoni ja kaameraga. Korduvalt.
Kui Hindre patriarhaalseid ja misogüünlikke võnkeid võib paljuski seletada tema enda ajast ja arust soomääratlusega, mida ta peaks häbenema, siis eriliselt valus on olnud vaadata paljude edumeelsete ja tublide naiste liitumist peaministri soopõhiste vaenajate leeriga.
Neist kõige kahetsusväärsem juhtum on senini sõltumatu, tasakaalustatud ja kallutamata ajakirjanduse etaloniks peetud Vilja Kiisler, kes oma Ekspress-meedia saates "Vilja küsib" ründas Kaja Kallast. Ja mille pärast? Ainult selle pärast, et ta on naine. Hiljem üritas ta oma automisogüünseid hoiakuid heastada ettevõtja Nigulaga intervjuud tehes, ent see ei veena enam kedagi.
Kuidas on edumeelsest, aga samas tasakaalustatud ja kallutamatust, ajakirjanikust saanud soopõhise vägivalla põlistaja? Kuidas sai ajakirjanikust, kes alles hiljuti nimetas meie rahvuspoetessi Sveta Grigorjevat valguse ja vabaduse lapseks ning tõdes tema poeemi American Beauty arvustuses, et "minagi teeksin nüüd oma lapsed neegriga, kui mul oleks veel tahtmist mõni ilmale kanda – ja tingimata ühe ühe ja teise teise neegriga, kolmanda kolmandaga, sest neegrid oskavad neid tantse, mis mullegi meeldivad", oma sookaaslasi vihkava ja vaenava patriarhaadi tööriist?
Arusaamatu. Mida on Kallas teinud, mis võiks seletada tänast vaenu ja kriitikat? Mitte midagi. Ainus seletus on see, et häbematult vihatakse tema eksistentsi naisena.
Asi on aga tegelikult palju hullem, kui suudame ette kujutada. Mul on kuri kahtlus, et Kaja Kallas pole ainus naine, keda vaenatakse puhtalt selle pärast, et ta on naine. Meie lähiajaloost on võtta juhtumeid, mis pandeemiliselt leviva misogüünialaine harjalt vaadates saavad hoopis teise tähenduse.
Kas polnud ka mitte Johanna-Maria Lehtme ja Liina Kersna avalik vaenamine motiveeritud eelkõige patriarhaalsest ja heterofatalistlikust alushoiakust ning puhtakujulisest soovihast? Sest mida nad on meile halba teinud – peale selle, et nad on naised? Mina ei oska midagi öelda. Ei tule meelde.
Küsimusi tekib veel: kas egre-särkides rassistid, kes Stroomi rannas pildusid kividega valgenahalist ja inglise keelt kõnelevat Mary Krossi lähtusid üksnes oma lõõmavast naisevihast või peitsid nad enda südames veel teisi varjatud motiive?
Okei. Oleme nüüd ausad. Egre-särkides natsifašistid Krossi otseselt kividega ei pildunud, aga kaudselt küll. Nad pilluvad teda iga päev, iga tund ja iga silmapilk oma eksistentsiga, oma pelga olemasoluga.
On täiesti selge, et selliste juhtumite puhul peaks ka karistusseadustiku valetunnistuse sätet loominguliselt ja avaramalt tõlgendama, mida ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold õnneks ka tegi. Mary Kross ei andud niivõrd valetunnistust, kuivõrd vahendas naisena vahetult enne valimisi oma feminiinsest empaatiast ja hoolivusest kantud südame häält. Kas me selle pärast oleksime pidanud ta süüdi mõistma?
Armastus ja hoolivus ei saa olla kuriteod. Eriti siis, kui puudub avalik huvi.
Mida siis teha, et apokalüptilise pandeemiana ringi kappavat naisteviha kuidagigi ohjeldada?
Ega's muud polegi teha: vihakõneseadus tuleb valitsuse usaldushääletusega kiiresti vastu võtta ja naistevihkajad vastutama panna. Abiks oleks ka Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti tsensuurikomisjoni ellukutsumisest, millelt Hindre ja Kiisleri sugused güneofoobid saaksid iganädalasi juhiseid ja tervistavat tagasisidet.
Ehk aitaks selline meede peaministri isiku suunalist soovaenu veidikenegi taltsutada.