
USA kaitseministeerium avaldas detsembri lõpus Ühendriikide kongressile oma iga-aastase raporti Hiina rahvavabariigi militaarsest võimekusest. 2024. aastal juhtis raport kõige enam tähelepanu Hiina üha kasvava võimekusega raketivägedele.
Hiina Rahvavabariigi relvajõud on jätkuvalt maailmas kõige suurema isikukoosseisuga sõjaliseks jõuks, koosnedes 2 miljonist tegevteenistujast, 510 000 reservistist ning 500 000 paramilitaarsest teenistujast.
Pentagoni sõnul on Hiina moderniseerimisplaanide fookus jätkuvalt suunatud relvajõudude kõikehõlmavale tehnoloogilisele uutmisele. USA kaitseministeeriumi hinnangul on Hiina heidutusvõime laiendamisel teinud panuse oma muljetavaldava kaugmaa raketiarsenali suurendamisele.
Hiina raketivägedes on tänase seisuga umbes tosinkond ballistilist ja tiibraketi tüüpi, mille arvukus ulatub umbes 3500 raketini ning mis on võimelised ründama lennukikandjagruppe, pealveelaevu ning sõjaväebaase Euraasias ning India ja Vaikse Ookeani regioonis.
Eriliselt tähelepanu väärivaks peab Pentagon DF-21 tüüpi 1500 kilomeetrise laskeraadiusega pealveelaevade vastast raketti ning DF-17 tüüpi raketti, mis kannab hüperhelikiirusel lendavat, manööverdamisvõimelist liuglevat lõhkepead, mida on USA raketitõrjesüsteemidel väga keeruline alla tulistada.
Lisaks suurele regionaalse laskeraadiusega raketiarsenalile uuendab Hiina ka mandritevaheliste ballistiliste tuumarakettide arsenali, olles relvastusse võtnud uue generatsiooni DF-41 tüüpi raketi, mis on kandurmasinatel transporditavana raskemini likvideeritav USA poolse esimese tuumalöögi poolt ning millel kantavad lõhkepead suudavad tabada enamikke sihtmärke USA territooriumil.
Sarnaselt Venemaa demonstreeritud "Oreshnik" tüüpi raketile on ka Hiina võtmas kasutusele rakette, mis on varustatavad nii konventsionaalsete kui tuumalõhkepeadega, andmaks Pekingile laiemas spektris paindlikumaid ründevõimalusi erinevate stsenaariumite puhuks.
USA kaitseministeerium avaldab muret, et Hiina relvajõudude üha kiirenev moderniseerimine ähvardab kõigutada Vaikse-Ookeani ja Aasia "sõjalise tasakaalu" ohustades seega "rahvusvahelist kogukonda" nii regionaalsel kui globaalsel tasandil.
Toimetas Adrian Bachmann