Politseinikud Vabaduse väljakul 12. aprillil 2021. Foto: Illimar Toomet

Selleks, et politseiriiki ei tuleks, on vaja ühiskonna ees ausalt juhtunust rääkida ning välja selgitada kõik ebaproportsionaalse politseioperatsiooniga seotud tähtsamad asjaolud, samuti võtta vastutusele kodanike õigusi rikkunud politseiametnikud, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

Kas Eesti Vabariik on politseiriik? Tahaks loota, et mitte. Kas ülemöödunud nädalavahetusel demonstreeris riigivõim meile politseiriiki? Jah, minu arvates puhas klassika. Võimude tegevust õigustada püüdnud Uppsala ülikooli valitsemise õppetooli kaasprofessor Katrin Uba kirjutas Postimehes: „„Politseiriik" algab siiski sealt, kus politsei de facto represseerib õiguskorda mitte rikkunud aktiviste".

Aga just seda politsei tegi. Meeleavaldajatele anti ebaseaduslikke korraldusi, näiteks öeldi, et plakatid ei ole lubatud ja muusikainstrumente ei tohi mängida. Niisugustel nõudmistel puudub igasugune seaduslik alus. Minema toimetati noormees, kes ühel päeval lõi trummi, teisel päeval tinistas kitarri. Nagu avalikkuse jaoks hiljem selgus, oli tegemist igati ontliku kodanikuga – matemaatikaõpetajaga.

Laiemat tähelepanu on pälvinud piimamannergut kolksutanud vanahärra juhtum. Kuna ta ignoreeris politsei ebaseaduslikku korraldust mannergu kolksutamine lõpetada, viidi ta jaoskonda. Politseibussis kästi tal alandaval viisil aluspesuväele lahti riietuda – kahe naisterahva juuresolekul. Juba niigi üksipulgi läbi kobatud – juuksed ja habe kaasa arvatud – meest taheti läbi vaadata ka meditsiinilise kindaga. Ma ei kahtle, et politsei leiab sellele õigustuse, ent igale normaalsele inimesele peaks olema selge, et eesmärk oli inimese alandamine ja hirmutamine.

Veel kimbutati ühte noort meest, kelle kohta politseinik avaldas arvamust, et ta „korraldas siin paska". Talle otsiti politseiautos 40 minutit paragrahvi, et leida ettekääne tema äraviimiseks. Kui ta kinnipidamisel ütles, et ei tunne end turvaliselt, vastati talle: „Jumal tänatud!"

Kui keegi tahab öelda, et see kõik ongi normaalne demokraatlik õigusriik, mis austab inimväärikust ja oma kodanike õigusi, siis ta kas petab ennast või teisi. Kirjeldatud seigad kujutavad endast kodanike täiesti lubamatut kohtlemist riigi ametiisikute poolt. Paistab, et riik nägi oma kodanikes ennekõike ohtu.

Kas meeleavaldajad tegid kõik õigesti? Võimalik, et mitte. Selge on ka see, et erinevatele meeleavaldustele ilmub pea alati kohale igasuguseid tegelasi. Kuid üldjoontes oli Toompeal ja Vabaduse väljakul tegemist rahumeelsete inimestega, kes kasutasid oma põhiseaduslikku õigust, et väljendada oma meelsust, eriti ühe konkreetse seaduseelnõu suhtes. Riigivõimu esindajad – v.a mõned EKRE saadikud – ei suvatsenud nendega suhelda ja saatsid viimaks nende vastu suured politseijõud.

Kõige suurem kuri selles loos ongi sellise hulga politseijõudude tänavale toomine olukorras, kus selleks polnud mingit vajadust. Tegelik põhjus, miks seda tehti, on õõvastav – näib, et taheti hirmutada teisiti mõtlevaid kodanikke. Taheti anda sõnum, et riik võib vajadusel rahulolematuse jõuga maha suruda.

Loomulikult seda ei tunnistata. Endisest politseinikust siseminister Kristian Jaani rääkis naeruväärselt soovist aidata spontaansetel meeleavaldajatel meeleavaldust korraldada. Politseijuhid rääkisid terviseameti ohuhinnangust ja kapo ohuhinnangust. Kuna viimane on salastatud, siis on mugav viidata dokumentidele, mida avalikkus ei näe.

Ent kas pole seegi politseiriigi tunnus, kui politsei õigustab oma tegevust salajaste ohuhinnangutega, mille adekvaatsust avalikkus kontrollida ei saa? Siis tekib küsimus, millal võime oodata teatud erakondade – näiteks EKRE – või opositsiooniliste liikumiste tegevuse keelustamist? Näete, meil on siin salajane ohuhinnang, mis ütleb, et see erakond või see liikumine ohustab põhiseaduslikku korda.

On märkimisväärne hulk kodanikke, kelle arvates politsei pidigi end „lamemaalaste" suhtes kehtestama. Kui nii mõelda ja sellega leppida, siis järgmine kord võetakse ette „äärmuspopulistid" või „rahvusäärmuslased". Seejärel suunatakse rusikas kristlikke gruppide, näiteks mõnede protestantlike rühmade või vene õigeusklike vastu. Jne. Iga kord leidub kodanikke, kes parastavad ja õigustavad. Nuuti neile lamemaalastele, ekreiitidele, paduusklikele, kui nad ilusti vait ei püsi!

Äärmiselt silmakirjalik on väidetavalt isikuvabaduste eest seisva presidendi vaikimine. Kahe aasta eest tegi ta tsirkust riigikogus, kandes dressipluusi kirjaga „Sõna on vaba". Põhjuseks oli väidetav oht sõnavabadusele, kuna kaks liberaalset ajakirjanikku vahetasid töökohta. Praegu aga näitas riik oma meelsust väljendavatele kodanikele musklit ning kohtles mitmeid meeleavaldajaid alandavalt ja kehtivat õigust rikkudes. Miks ei näe president siin probleemi? Ah jaa, vahepeal on muutunud valitsus – Kaja Kallase „päikesetõusuvalitsus" asub presidendiga samal pool „liberaalset fronti".

Meedias ongi arutletud, milline oleks olnud reaktsioon siis, kui EKRE siseminister Mart Helme oleks tänavatele toonud märulipolitsei ning viinud riigikokku muudatusettepanku, mis annab politseile praktiliselt piiramatud volitused nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjumiseks ilma eriolukorda välja kuulutamata.

Ahto Lobjakas ütles ausalt välja: „Mina siis [kui Helme oleks siseminister] arvaksin, et tegemist on putšiga. Täna ma niimoodi ei arva, sest ma arvan, et nad on lihtsalt rumalad, aga ma tahaksin, et keegi ikkagi vastutaks."

Jah, see on täpselt meedia ja mõnede nn arvamusliidrite üldisem suhtumine – EKRE puhul oleks taolist politseiaktsiooni tõlgendatud kohe fašistliku riigipöördekatsena, Kaja Kallase valitsuse puhul aga nähakse selles heal juhul lihtsalt möödapanekut või isegi igati õigustatud reaktsiooni nende suhtes, kes mõtlevad koroonapiirangutest teisiti.

Selleks, et politseiriik jääks tulemata, on vaja ühiskonna ees ausalt juhtunust rääkida. On vaja, et avalikkus teaks – mis kaalutlustel otsustati nii reageerida, kes andis käsu, kes viis selle ellu, miks rikuti nii mõnegi meeleavaldaja õigusi ning alandati nende inimväärikust, kas süüdlased saavad karistada jne. Kui need küsimused jäävad vastuseta, siis minu arvates võibki öelda, et demokraatliku riigi asemel on meil jõuametkondade poolt juhitud riik ning erakonnad ja meedia ei ole midagi muud kui süvariigi käepikendus.