Kui isikult nõutakse vastu tahtmist ning trahvi ähvardusel oma kehasse ainete süstmist, on selles midagi pimedat, koledat ja totalitaarset, tunnistab Londoni majanduskooli (London School of Econimics) õigusprofessor Kai Möller portaalis Welt ilmunud arvamusloos.
Suur liberaalne filosoof Ronald Dworkin formuleeris olulise arusaama loomuõiguste iseloomust: õigused takistavad riiki tegemast asju, mis puudutavad üldisi huvisid. Ilmselgelt on siin tegemist absoluutsete õigustega, mis kaitsevad inimväärikuse keset – nagu näiteks piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld, orjuse ja sunnitöö keeld, õigus õiglasele kohtupidamisele, mõttevabadus ja usuvabadus.
Mida iganes riik ka saavutada tahab, kui ta piinab terrorismis kahtlustatavat, laseb osal rahvast teha sunnitööd, keeldub organiseeritud kuritegevuse liikmele õiglase kohtumenetlusest või teeb ajupesu ohtliku valeusu pooldajale, need tegevused on absoluutselt keelatud, sest need ei ole ühilduvad konkreetse isiku inimväärikusega.
Kuidas seostub sellega COVID-19 vaktsineerimiskohustus, mille Austria valitsus kehtestab ning mis näib samuti Saksamaal tulevat ja mis on koguni Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni poolt mängu toodud? Mul on suur respekt hoiaku ees, et igasugune vaktsineerimiskohustus on inimväärikuse vahetu riive ja on seetõttu kategooriliselt vastuvõetamatu. Selles on midagi pimedat ja koledat, midagi totalitaarset, nõuda isikult trahvi ähvardusel, et ta laseks vastu oma tahtmist süstida oma kehasse vedelikku, mis vallandab seal füsioloogilise reaktsiooni.
Erand
Vaatamata sellele raskekaalulisele mõttele püüan hetkeks selles kirjatükis järgida mõtet, et vaktsineerimiskohustus ilmtingimata inimväärikust ei riiva. Olgu selle mõttekäigu juures kohe eelnevalt kirjutatule põhinedes üteldud, et vaktsineerimiskohustus, isegi kui see ei ületa inimväärikuse riive piiri, on sellele piirile väga lähedal. Sellest järeldub, et vaktsineerimiskohustust saab, kui üldse, õigustada ainult erandjuhtudel – ja ümberpöördult järeldub, et vaktsineerimiskohustust ei saa ainult sellega õigustada, et see parandab koroonavastase võitluse efektiivsust.
Nende argument, kes nõuavad koroona vastu vaktsineerimiskohustust, seisneb tõepoolest selles, et eksisteerib erandolukord, mis vaktsineerimiskohustust õigustab. Nad väidavad, et Saksamaa ja Austria ei tule ilma vaktsineerimiskohustuseta järgmistest koroonalainetest välja ilma, et see viiks kaalukate piirangute või koguni ühiskonna lukustamiseni, millel on katastroofilised tagajärjed. Seetõttu, vastavalt argumendile, on hädaolukord, mis õigustab erandlikku vaktsineerimiskohustuse sisseviimist.
Minu arvates võib sellise struktuuriga argument olla teatud tingimustel isegi veenev. Kujutagem ette, et ainuke võimalus kaitsta suurt arvu lapsi hüpoteetilise ja neile ohtliku bakteri eest seisneb selles, et kõik täiskasvanud vaktsineeritakse selle bakteri vastu, et nõnda vähendada bakteri ringlust ühiskonnas. Kuigi seda tõsiasja viimasel ajal taunimisväärselt ignoreeriti, on see ajatu tõde, et ühiskonnal on erilised kohustused oma laste ees – ja et laste heaolu peab alati olema üle täiskasvanute heaolust. Minu hüpoteetilises näites oleks vaktsineerimiskohustus seega õigustatud.
Kuid praegune olukord on teistsugune. Me peaksime vaktsineerimiskohustuse argumendiga kokku puutudes küsima, miks Saksamaa ja Austria näivad olevat ainukesed riigid, mis selliseid äärmuslikke meetmeid tervitavad? Inglismaal, kus ma töötan ja enamus ajast elan, on nakatumisnäit alates juulist 300 ja 500 vahel, elatakse vabalt ja avatult ning riiklik tervishoiusüsteem tuleb siiani toime, kuigi Briti haiglates on veerandi võrra vähem voodikohti võrreldes Saksamaaga. 8. detsembril teatas valitsus, et tulevikus nõutakse vaktsineerimispassi näiteks ööklubidesse sissepääsul ehk kohtades, kus on palju inimesi koos. Samuti tuleb kanda taas maske supermarketites ning kinodes-teatrites. Paljud inimesed teevad seda vabatahtlikult ja on ka neid, kes suures plaanis ei viitsi seda maski kanda.
Kas Saksamaal ja Austrias on tõesti kõike proovitud, et vältida valikut vaktsineerimiskohustuse ja ühiskonna lukustamise vahel? Võib-olla on asi selles, et vaktsineerimiskohustus on ainult lihtne ja mugav vastus, mis on valitud selleks, et poliitilisi ebaõnnestumisi varjata – et viha ja süüdistused suunata poliitikutelt vaktsineerimata inimeste vastu? Inglismaal ei leia aset sellist vaktsineerimata inimeste välistamist, nagu seda nii koledalt ja brutaalselt Saksamaal tehakse.
Selle asemel toonitavad pea- ja tervishoiuminister igal võimalusel, kui edukas on vaktsineerimisprogramm (kuigi vaktsineerimistase on sama, mis Saksamaal) ja soovitavad naeratades rahval sellest eduloost osa võtta, lasta end vaktsineerida või süstida lisadoosiga, juhul kui seda ei ole veel tehtud. Enne, kui Saksamaa ja Austria kaaluvad vaktsineerimiskohustuse kehtestamist, peaksid nad järele mõtlema, kuidas saab olla nii, et Saksamaal peab ilmtingimata midagi tegema, mis teistes Euroopa maades ei ole nõutud.
Joshua Kimmichi näide
Lisaks kontekstispetsiifilisele kahtlusele vaktsineerimiskohustuse küsimuses on siin ka sügav moraalne probleem. Selle probleemi puhul on tegemist, nagu sageli moraalsetes küsimustes, erinevate asjaolude omavaheliste suhetega. Võtkem näiteks profijalgpalluri Joshua Kimmichi näide, kes keeldus ennast vaktsineerida laskmast ja mis leidis Saksamaal suurt vastukaja. Miks peaks Kimmichi suhtes üldse vaktsineerimiskohustus kehtima? Kõigepealt oletagem, et see kaitseb teda COVID-19 vastu. Kuid probleem on selles, et vaba inimest ei tohi meditsiinilise sunniteoga sundida ennast millegi vastu kaitsma.
Teine idee, mida vaktsineerimisega justkui välditakse, on see, et Kimmich ei satuks haiglavoodisse, kui ta peaks koroonasse raskelt haigestuma. Kuid ka see ei ole veenev, sest tõenäosus, et Kimmichi koroonaviirus (millesse ta nakatuski) kulgeb raskekujuliselt, on tema vanuse ja terviseseisundi tõttu pea olematu.
Parim Kimmichi kohustusliku vaktsineerimise argument oleks kolmas, mille kohaselt kannavad vaktsineeritud inimesed viirust vähem üle. Empiiriliselt on vaieldav, kui suur siin erinevus vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vahel on, kuid kui me sellest siiski lähtume, et see on siiski kaalukas, siis võiksime me ütelda, et Kimmichi vaktsineerimine aitaks kaasa nakatumisnäitu Saksamaal alla tuua, mis kaitseks eriti vaktsineerimata inimesi selle eest, et nad peaksid end vaktsineerima või haiglasse sattuma. See aitaks kaasa ka kardetud tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimisele ilma, et peaks ühiskonda lukustama.
Vaktsineerimiskohustuse eesmärk näib seega olevat viiruse ringluse vähendamine ja sellega koos vanemate vaktsineerimata inimeste kaitsmine. Kuid ometigi ei ole lihtsalt õigustust sundida inimesi karistusõiguse vahenditega end vaktsineerima selleks, et neid kaaskodanikke kaitsta, kes oma vabal valikul ei taha end lasta vaktsineerida. Joshua Kimmich, nagu ka iga teine kodanik, võib vaktsineerimise kasuks otsustada selleks, et kaitsta ennast – ja igaüks, kes ei muretse oma tervise pärast, võib armastusest oma vaktsineerimata, eriti ohustatud kaaskodanike pärast end lasta vaktsineerida. Kuid sellele suuremeelsusele ei tohi kedagi karistuse ähvardusega sundida.
Ühiskonnal on põhimõtteliselt õigus nõuda nende eest ohvreid, kes ei ole võimelised enda eest ise hoolitsema. Minu ülaltoodud hüpoteetilises näites võiks see olla näiteks õigustatud kohustada vanemaid end vaktsineerima selleks, et kaitsta lapsi surmava bakteri eest, sest lapsed ei saa end ise kaitsta. Kuid kindlasti ei tohi me seada vaktsineerimiskohustust igaühele selleks, et kaitsta neid, kes ise otsustavad, et nad ei vaktsineeri ennast.
Meenutagem, et vaktsineerimiskohustus on meede, mis on inimväärikuse riive piirile väga lähedal ja mida, kui üleüldse, tohiks vaid erandjuhtudel kasutada. Nõuda inimeselt, et ta laseks ennast vaktsineerida selleks, et kaitsta teist inimest, kes otsustab vabal tahtel ennast mitte vaktsineerida, ei vasta sellisele erandile. Siin peitub ka olemasolevate vaktsineerimiskohustuste ettepanekute moraalne tuumviga.
Võimalikud vastuväited
Lubage mul arutleda kahe võimaliku vastuväite üle. Üks vastuargument võiks olla, et ainult isik, kellel on kõrgem individuaalne risk, võiks alluda vaktsineerimiskohustusele. Nii teavitas Kreeka üle 60-aastaste inimeste vaktsineerimiskohustusest. See lähenemine ei ole kindlasti nii ilmselt põhjendamatu ja on paremini tervishoiu töös hoidmise eesmärgile suunatud kui see ettepanek, mis on Saksamaal. Kuid see siiski riivab inimväärikust.
Mõtelgem sellele, et inimest ei saa sundida vaktsineerima tema enda kaitseks – see oleks õigustamatu meditsiiniline patroneerimine. Kreeka poliitika kaitse argument ei saa olla see, et 70-aastane Elena peab ennast kohustuslikus korras vaktsineerima selleks, et ennast tõsise haigestumise eest kaitsta.
Seejärel võiks argumenteerida, et Elena peab ennast vaktsineerima, et ta ei satuks haigestumisel haiglavoodisse, mida vajaks hoopis 68-aastane Georgios oma koroonaviirusesse haigestumise või infarkti pärast. Järelikult tuleb Elena Georgiose pärast vaktsineerida ja Georgios Elena pärast. Kuid see mõtteakrobaatika ei varja seda, et nii Elenat kui ka Georgiost vaktsineeritakse vastu nende tahtmist, et olla kindel nende mittehaigestumises võimalikku raskesse COVID-isse. See on inimesele pealesunnitud meditsiiniline toiming ja aktsepteerimatu ühiskonnas, kus on kohustus hoida vabadust ja inimväärikust.
Teine vastuargument võiks olla, et vaktsineerimiskohustus ei hõlma mitte ainult vaktsineerimata inimeste kaitset, vaid ka nende vaktsineeritute kaitset, kes on haavatavamad. Seejuures tuleb ütelda, et vabas ühiskonnas tuleb arvestada teatud riskidega elule ja tervisele viiruste läbi ning teiste ohtudega. Uued vaktsiinid on ime, mida me peaksime tähistama – aga tõsiasi, et haavatavad inimesed ei ole sada protsenti juhtumite eest kaitstud, ei põhjenda erandit, mis peaks eksisteerima, et vaktsineerimiskohustust õigustada.
Kas vaktsineerimiskohustus üldse funktsioneeriks? Viroloog ja epidemoloog Klaus Stöhr ütleb, et hetkeolukorras mitte, kuna see tuleb liiga hilja, et sellest käesoleval talvel veel kasu oleks. Seega oleks hea, kui vaktsineerimiskohustuse ettepanek püüdleks vähem selle poole, et probleemi lahendada, pigem on see pahameel vaktsineerimata inimeste vastu – hoiak, mille ohvriks on Saksamaa ja Austria langenud.
Isegi kui vaktsineerimiskohustus annaks teatud mõttes tulemuse ja aitaks kaasa ühiskonna lukustamise ning teiste vabadust piiravate meetmete lõpetamisele ja isegi kui see võiks aidata vältida ühiskonna lõhenemist, pahameelt ja – nagu endine Saksa siseminister Otto Schily hoiatas – vägivalda, mille vaktsiinikohustuse kehtestamine kaasa tooks, oleks selle hind liiga kõrge. Saksamaa ja Austria ei peaks seda hinda, nimelt põhiõiguste ja inimväärikuse riivamist, maksma.
Tõlkis René Allik