Eesti Vabariigi politseist on saanud režiimipolitsei, mis osaleb rahva represseerimises ja jõudemonstratsioonide abil hirmutamises. Kui keegi ründab Eesti riiki, siis on see kodanikke maha suruv ja alatuid infooperatsioone sepistav režiimipolitsei, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Viimase aasta jooksul oleme näinud olulist muutust riigivõimu käitumises ühiskonna valitsuskriitilise osa suhtes. Kui välja arvata Lihula monumendiröövist tekkinud konflikt 2004. aastal, siis midagi sellist ei ole Eestis varem juhtunud alates iseseisvuse taastamisest. Näib, et ülbe režiim on otsustanud ühe osaga kodanikest kõneleda politseilise jõu keeles.
Kui 2021. aasta kevadel puhkesid spontaansed protestid nii koroonapiirangute kui politsei- ja ametnikuriiki ehitavate seadusmuudatuste vastu, toodi tänavale täisvarustuses kiirreageerijad koos koertega. (Viimati demonstreeris võim koeri 1988. aastal Tartus – ja see ei olnud Eesti võim.) Rahumeelsed meeleavaldajad aeti Toompealt minema; inimestele tehti alusetuid trahve, neile anti seadusega vastuolus olevaid korraldusi ning pandi toime muid võimuliialdusi.
Politsei- ja Piirivalveameti juht Elmar Vaher põhjendas politsei tegevust kaitsepolitsei salajase ohuhinnanguga, justkui olnuks ohus põhiseaduslik kord. Ohuhinnanguga tutvunud riigikogu liikmed midagi sellist sealt välja ei lugenud.
Sügisel saatis valitsus politsei inimesi, ettevõtteid ja kogudusi kimbutama. Novembris kiusati ja seejärel mindi suurte jõududega sulgema Kalamajas asuvat kohvikut „MEM Cafe", mis ei nõustunud alluma valitsuse pretsedenditule apartheidipoliitikale, millega piirati sadade tuhandete mittevaktsineeritud inimeste liikumist avalikus ruumis ja keelati neid teenindada.
3. veebruaril tõkestati aktsiooni „Freedom Convoy Estonia 2022" autodel pääs Toompeale. Politsei ja protestijate vahel tekkis konflikt, mille käigus ilmusid taas välja kiirreageerijad, kes hakkasid rahvast tõukama ja koeraga hirmutama.
Kõige selle krooniks korraldas Põhja prefektuuri korrakaitse talituse juht Valdo Põder paar päeva enne rahvasaadik Madis Millingu ärasaatmist infooperatsiooni, paisates avalikkuse ette anonüümse netitrolli (süvariigi provokaatori?) sõnumil põhineva kuulduse, justkui sooviksid Toompeal piketeerijad tulla Millingu matusele meelt avaldama. Sedavõrd alatut käitumist politsei poolt on siiani raske uskuda. Tekib küsimus, kas politseijuht Põder lükati tanki, et ellu viia süvariigi operatsioon Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks maine kahjustamiseks.
Rõhutagem, et kõik protestiavaldused on olnud rahumeelsed, mis on, arvestades inimõiguste ja seaduste valitsusepoolse rikkumise mastaapsust, isegi üllatav. Võimuliialdused ja ülbus on olnud politsei käitumismuster. Kohtud on nii mõnelgi juhul tagantjärgi leidnud, et politsei tegevus ei vastanud seadusele. Sellest hoolimata on politsei jätkanud samamoodi.
Mida me sellest järeldada võime? Näib, et ametis olev valitsus koos režiimimeelsete ametnikega on otsustanud ühiskonna rahulolematule osale koha kätte näidata. Neid inimesi ei peeta dialoogikõlbulikeks, nende (eri)arvamused võimulolijatele ei loe. Neile aetakse lihtsalt koerad peale, sest, nagu meedia takka kiidab, tegemist on räuskava lumpeni ja EKRE valijatega. Viimaste kohta kirjutab nomenklatuurne tegelane Harri Tiido põlastavalt: „Valijaskonna ühest osast see küll eriti head muljet ei jäta, kuid inimesed on sellised, nagu on." Nagu näeme, siis eliit ei ole valijatega rahul.
Muide, kas keegi kujutab ette, et eelmise koalitsiooni ajal, kui siseministri koht kuulus EKREle, oleks progressiivne avalikkus vaadanud heakskiitvalt pealt valitsusvastaste protestijate kimbutamist politsei poolt? Vastupidi, oleks tõusnud kohutav lärm ja president oleks palju kordi oma kuulsa pusaga riigikogus käinud. Kuid „EKRE ikke" ajal midagi sellist ei olnud.
Eesti praeguses progeliberaalses nomenklatuuris on kujunenud veendumus, et riik ei kuulu rahvale, vaid just nemad on riik. Rahvast läheb vaja üksnes selleks, et oma režiimi legitimeerida liberaalse demokraatiana, kuid kriitikat ei taluta ja inimeste igati mõistlike ja põhjendatud nõudmistega ei arvestata. Julgustust saadakse ja eeskuju võetakse suurtest lääneriikidest, kus iseäranis paremtiiva kriitikat on hakatud pidama ohuks riigikorrale.
Eesti Vabariigi politseist on saanud aga režiimipolitsei, mis osaleb rahva represseerimises ja jõudemonstratsioonide abil hirmutamises. Väide, justkui ründaksid oma elementaarseid põhiseaduslikke õigusi tagasi tahtvad inimesed Eesti riiki ja õõnestaksid julgeolekut, on täiesti jabur ja läbinisti valelik. Kui keegi ründab Eesti riiki, siis on see kodanikke maha suruv ja alatuid infooperatsioone sepistav režiimipolitsei.