Riigikogulased tänasel istungil. Foto: riigikogu

Riigikogu lükkas täna häältega 50-39 tagasi Reformierakonna poolt esitatud nn vihakõne eelnõu. Hääletusele eelnes mitu tundi kestnud elav debatt, kus muuhulgas tuli jutuks ka Objektiiv. Oma erakonna seisukohti kaitses küsimuste turmtule all Reformierakonna esimees Kaja Kallas.

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse ehk nn vihakuritegude vastu võitlemise eelnõu kohta ülevaate andnud Kallas püüdis läbiva joonena eristada viha- ja vaenukõnet. Esimene ehk “vihane kõne” oleks tema selgituse kohaselt ka edaspidi lubatud, vaenule ehk vägivallale ülesässitav aga mitte. Nii peaks olema maandatud ka küsimus sõnavabaduse riivamisest.

Isamaa fraktsiooni liige Mihhail Lotman leidis aga, et siin on tegemist lihtsalt sõnamänguga, kuna näiteks inglise keeles vastab mõlemale terminile vaid üks vaste – hate speech.

Muuhulgas tahab Reformierakond muuta karistusseadustiku paragrahvi 151 nii, et viha õhutamist saaks karistada ka siis, kui see pole suunatud konkreetse isiku, vaid mingi grupi vastu. “Praegu ei saa karistada näiteks selle eest, kui kutsutakse üles homosid peksma või inimesi Eestist välja saama,” tõi Kallas näiteks.

Oma arutluskäigus viitas Kallas USA päritolu psühholoogilistele uuringutele, mis näitavad, kuidas avalikule viha õhutamisele mingi grupi suhtes võib kergesti järgneda juba reaalne vägivald (kuni genotsiidini välja). Järgnenud diskussioonis Isamaa fraktsiooni liikme Siim Kiisleriga sõnas Kallas aga, et Eestis ei koguta piisavalt statistikat selle kohta, kas mõni kuritegu on ka säärase põhjusliku ahela tulemusena toime pandud.

“Kui kannatanu ise ei ütle, et mind peksti, sest olen homo, siis ei koguta,” väitis Kallas. Endine siseminister Mart Helme ütles vastuseks, et säärane info on riigil olemas küll.

Eelnõu kui kahe teraga mõõk

Mitmed riigikogu saadikud lugesid ette erinevate poliitikute sõnavõtte ja palusid Kallaselt selgitust, kas tegu on vaenu õhutamisega või mitte. Siim Pohlak EKREst tõi näiteks samas saalis istunud Jürgen Ligi kunagise väljaütlemise Kalle Muuli suunal: “Puhastustuli vahendina ei aegu. Sellega on hävitatud nakatunud raipeid ja vammi täis maju. Sina, Kalle, jääd oma jutuga suuruselt kahe vahele. Põlemine aitab, kui Sa ei suuda pool sajandit järjest ärgata ega uinuda mõtteta riigikogu alandamisest, kui Sa ei armasta oma riiki, vaid teda teotad, kui kogu Eesti poliitika on Sulle pohhui, nahhui ja kärbatanud pabul, kui kõik Su mõtteteed viivad lõpuks riigikogu palkadeni.”

Endise advokaadi Kallase hinnangul oleks säärase sõnavalingu ohvriks langenud isikul küll õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist, kuid grupi vastu suunatud vägivallale üles kutsumist ta sel juhul ei tuvastanud.

Samuti tuli jutuks Indrek Tarandi nn särgiskandaal, kus viimane kandis särki loosungiga “Kommarid ahju!”. Kallas kurtis, et teda surutakse vägisi kohtuniku rolli, kuid avaldas siiski oma seisukoha – väljend tundub talle vaenu õhutamisena.

Keskerakondlane Oudekki Loone uuris, kas seaduse jõustudes võiks meeleavaldustel edaspidi laulda üht prantsuse laulu, mis kutsub muuhulgas üles aristokraate tapma, või ähvardab protestijaid säärasel juhul 3-aastane vanglakaristus. Kallase hinnangul pole säärane laul üleskutse vägivallale, vaid pigem “vihane loosung”.

Kert Kingo EKREst leidis, et eelnõu peaks olema konkreetsem, nt markeerides ära sõnad, mida kasutada ei tohi. Vastasel juhul nägi ta ametnike subjektiivsete tõlgenduste ohtu. Kallas leidis vastuseks, et lähtuma peaks tervest mõistusest. Tema sõnul pole midagi ebatavalist selles, et seadusi hakatakse täpsemalt sisustama kohtupraktika käigus.

Kallas ei usu enda sõnul ka ohtu, nagu kasutataks seadust poliitiliste oponentide tagakiusamiseks, kuna ta peab kohtuvõimu sõltumatuks. Tema sõnul on isegi Poola ja Ungari säärased seadused vastu võtnud. Mihhail Lotman märkis aga, et tema andmetel kasutatakse vihakõne piiranguid neis riikides just liberaalsema seltskonna vastu. Näiteks olevat Poolas “ette võetud” laulja, kes nimetas Piiblit väljamõeldiseks. Ungaris kannatavat aga seaduse all valitsusvastased, samas kui valitsuse ja parlamendi liikmed esinevad kõnedega, mida võiks samuti vihakõne alla liigitada.

Arutati ka Objektiivi tsenseerimist

Kingo tõstatas muuhulgas ka Objektiivi hiljuti tabanud tsensuuri küsimuse. Kallase sõnul on meediaplatvormidel toimuv eraldi teema. Enda sõnul oli ta Euroopa Parlamendis olles samuti seda meelt, et laiemas tähenduses “vihakõne” piirama ei peaks. Reformierakonna eelnõu läheneb tema kinnitusel teemale väga kitsalt, rääkides vaid üleskutsetest vägivallale.

“Aga kui rääkida vihakõnest laiemalt, siis see on tõepoolest oht sõnavabadusele just selle osas, et kes otsustab. Kui praegu on nii, et peaks otsustama riigiorganid, kellele on antud vastav korraldusõigus, siis kui ütleme, et platvormid peaks ühe või teise maha võtma, anname neile õiguse ise otsustada. Aga kes neile selle mandaadi on andnud?” küsis Kallas.

Enda sõnul pole ta Objektiivi kaasusega kursis, aga teema väärib arutamist. “Kui võib tõendada, et on tegu veendumuste alustel inimeste diskrimineerimise või vaenamisega, siis see võiks olla küll asi, mille alusel saab ettevõtteid või inimesi vastutusele võtta,” märkis Kallas.

Priit Sibul Isamaast tõstatas laiemalt ajakirjanike sõnavabaduse küsimuse. “Kas pole võimalik, et tulevikus mõni ajakirjanik kaevatakse kohtusse või nad hakkavad oma sõnu piirama, et mitte paragrahvi alla sattuda?” küsis Sibul.

Kallas möönis, et seadust peaksid järgima ka ajakirjanikud. “Kui ajakirjanik kutsub üles vägivallale, õhutab vaenu, siis ta on kodanik nagu iga teine. Ajakirjanikele eraldi kaitset pole,” tõdes ta.