Õigus omada ja kanda relvi on üks klassikalistest vabadele kodanikele kuuluvatest õigustest, mida riigivõim ei või ära võtta ega liigselt piirata. Igaühel on võõrandamatu õigus enesekaitsele ja selleks vajalikele vahenditele. Foto: fredleonero/Bigstockphoto.com

Relvad ja laskekunst, nagu iga teinegi kunstiliik, põhineb filosoofial, kultuuril, oskustel ja vastutusel ning nende ühiskondlikul koosmõjul. Peale relva ja selle kasutamisoskuste, on vaja kanda ka sellega kaasnevat vastutust, kirjutab laskekonstruktor Einar Lillo. 

„Aeg liigestest on lahti, neetud rist, et minult nõuab paikapanemist!“ 

Kes oleks võinud arvata, et sügaval stagnatsiooniajal kõlanud Viiding-Hamleti karje on täna oluliselt aktuaalsem kui toona. Mis toimub inimestega? Miks elatakse oma elu selliseks, et tulemuseks on oma hälbiva käitumisega hävingu külvamine? Maailm algab eelkõige meist endist ja kui peeglist nähtu on ebameeldiv, siis on ilmselge liialdus süüdistada peeglit – hingake sisse, lugege kümneni ja alles siis otsustage, kas peegel väärib pettumusest ja vihast kildudeks viskamist. Pidage meeles, et igast purunenud peeglikillust vaatab vastu seesama nägu mis ennegi. 

Aga kas ja kuidas sellesse mõttekäiku sobituvad tulirelvad?

Relvakandmisest – kultuur ja vastutus

Rääkides relvakultuurist siis peame väga selgelt eristama euroopaliku relvakultuuri lätteid ameerikalikust lähenemisviisist. Kui esimene põhineb keskaegsel rüütlikultuuril ja pärast selle hääbumist on paljuski oma identiteedi kaotanud ja elab edasi tõdemuses, et relv on vaba mehe õigus, siis kaasaegse Ameerika relvakultuur pärineb metsiku lääne aegadest, mille keskmes on aksioom, et Jumal lõi küll inimese, aga Samuel Colt tegi nad võrdseteks.

See mõtteviis ajab oma siirdeid kahjuks ka Euroopasse ja Eestissegi. Relvadega seonduvalt peab eelkõige aga rääkima eetilistest kategooriatest. Kampaaniaühiskonnale omaselt pöörame seoses relvadega liialt palju tähelepanu nende omadustele ja võimalikule kahjulikule tagajärjele ja ka seda alles siis kui see on osutunud vahendiks kurjuse käes. Aga relvad ja laskekunst, nagu iga teinegi kunstiliik, põhineb filosoofial, kultuuril, oskustel ja vastutusel ning nende ühiskondlikul koosmõjul ja võimest evida peale relva ja oskuste ka sellega kaasnevat vastutust. 

„Pimedal keskajal“ pälvis rüütlikandidaat relvakandmise õiguse alles pärast mitmeaastast teenistust paažina ning võis seejärel relvastatud kannupoisina teenida ja saata oma rüütlit retketel. Rüütlina pidi ta oma relvakäsitsemise oskust tõestama arvukatel turniiridel ja lahingutes. Loomulikult oli ka tol perioodil metsades lindpriisid ja röövleid, kes ignoreerisid igasugu tavasid ja reegleid ning seda ka relvakandmise mõistes. Rüütlikoodeksi keskmes oli eelkõige hea süda, mõistus, kurtuaasia ja iseloom ning alles seejärel tuli relv.

Täna oleme oma paduliberalismis jõudnud sinnamaale, et soovime küll omada relva aga sellega seonduvat oskust ja pideva treenimise vajadust me eirame. Toon võrdlusena kahevõitlusalad, kus esmase tasemevöö eksam algab baastehnikatest ja katadest, mitte täiskontakt võitlusest ellujäämise nimel. Kui baastehnikad, õige mõtteviis ning võitluskunstidega seonduv filosoofia on paigas, st vaim ja füüsis on tasakaalus, alles siis saab liikuda kontaktivõitluse etappi. Sama printsiip kehtib ka relva omamisel.

Relv on ka inimese üldise distsipliini vahend, mille eesmärk on selle kandjat kaitsta peale välise vaenlase ka sisemise kurjuse ja lodevuse eest. Relv ei saa ega tohi olla kurjuse ja kättemaksu vahend, vaid peab teenima kõrgemaid ideaale.

Kooselu relvaga muudab inimese elu kohe. Sa vastutad, sul lasub kohustus teiste ees ja loomulikult ka iseenda ees ning nende ees, kes on sulle lähedased. Relv ja selle omamine muudab sinu elu. Miski ei ole enam endine. Sa tajud vastutust ja kohustust. Jõud ja agressiivsus jääb tagaplaanile, relvaga ei kaasne kõikvõimsuse või võitmatuse tunne. Kuid kas see ikka alati on nii? Meenutame koheselt uuesti vaba mehe ideaali.

Parafraseerides Platonit, ei ole vabadus väärtus iseenesest, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb, mis on selle sisu ja kuidas seda kasutatakse. Vabadus kohustab, mitte ei anna õigust! Sama kehtib ka relvade, relvakultuuri ja relva kandmist ning kasutamist reguleerivate õigusaktide kohta. Ükski relv ei ole ohtlik, kui seda ei juhi orjameelne inimene, kes arvab, et talle on relva kaudu osaks saanud suur võim ja vabadus ning seetõttu on talle kõik lubatud.

Tõdeme, et relv on vaba mehe tunnuseks ja õiguseks läbi kohustuste ning vastutuse, relvastatud ori aga kasutab relva endale omaste tungide rahuldamiseks. Ja kuigi lõpuks pöördub relv tema enda vastu, jõuab ta autunde puududes panna toime tegusid, mis ei ole omased vabale mehele ega vasta rüütlikultuurile.

Tagamaks relvakultuuri kestvust tuleb kultuurilise dekadentsi olukorras otsida abi rüütlikultuuri kõrgaegadest ja selle sügava kihi alt otsida neid väärtusi ja ideaale, mis tagavad nii meie riigi, elanike kui ka üksikisiku moraalse ja füüsilise kaitstuse.

Usaldussuhe riigi ja kodaniku vahel

Paljud on toonud näiteks Soomet, kus enese- ja vara kaitseks (loe: turvalisuse tagamiseks) on tsiviilkäibes relva omamine keelatud. Põhjendus on ju üsna selge ja arusaadav – kui tunnete ennast ohustatuna siis teavitage sellest politseid.

Soome on turvaline riik ja kohalik kogukond aktsepteerib seda. Riik on selle usalduse välja teeninud. Ajaloost teame, et kui rahval oli häda käes, siis riik asus neid kaitsma. Talvesõda on selle parimaks kinnituseks. Ka meie oleme uhked Vabadussõja ja selles saavutatud võidu üle aga kui 1939-1940 aastal oli vaja inimestel abi siis …! Läbi pisarate heidetakse nalja ja küsitakse, et kui teid küüditati siis miks te politseid ei kutsunud. Kutsusime aga keegi ei tulnud ju.

Siin me nüüd oleme ja täna on Eestis elanikele relva omamine turvalisuse tagamiseks lubatud ja riigil ei ole moraalset õigust seda keelata. Olen seisukohal, et lojaalse ja seadusekuuleka kodaniku käes olev relv on üks oluline osa ka riigikaitselisest heidutusest ning see on riigi ja kodaniku vahelise usaldussuhte, relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ning turvalise ühiskonna tunnus.

Aga seda tingimusel, et mõlemad oma lojaalsust ja võimet pidevalt ja tajutavalt kinnitavad. Goethe laseb läbi Fausti sõnade meile öelda, et vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab. Kuidas siis saab relvakandmise ja usaldusega teisiti olla.

Professor Peeter Tulvist mõtiskles juba 2012. aastal teemal, et kartma ei pea mitte seda, et relvad on tavaliste inimeste käes, vaid seda, et mõni relv on vale inimese käes.

Täna on kõik õiguslikud ja halduslikud võimalused loodud selleks, et relv ei satuks vale inimese kätte. Need on vaja targalt realiseerida, kunstlike ja ennastõigustavate täienduste ja muudatustega tegelemine on paljas enesepettus. Kui palju on meil täna relvaloa taotlemisel eitava vastuse saanuid ja millised on need põhjused? Palju teravam on tegelikult küsimus, mis nendest inimestest on edasi saanud, kas riik tegeleb nende murede põhjuste ja probleemidega. 

Arutu relvade keelustamisega anname märkamatult ära ka osakese oma vabadusest nagu see märgiliselt on toimunud 1507. ja 1940. aastal.

Kuidas edasi – kas hakkame piirama ja keelama või siiski õppima ja treenima?

Kas soovite enda kõrvale liiklusesse autojuhti, kes ei oska tagurdada ega sooritada küljeboksi testi? Kas olete vaimustuses autojuhist, kes on juhtimisõiguse omandanud kümmekond aastat tagasi aga vahepeal ei ole kordagi praktiseerinud? Ilmselt mitte. 

Paar aastat tagasi jõustati relvaseaduses muudatus, mille kohaselt kehtestati täiendava nõudena relvaloa taotlejale vähemalt 16-tunnise esmaabikoolituse läbimise kohustus. 

Sellekohase nõude sisseviimine oli igati vajalik ja samm edasi võimalike laskevigastustest tulenevate kahjulike tagajärgede leevendamiseks. Selle muudatuse või täienduse rakendamise üheks argumendiks oli võrdlus liiklusseaduse vastava nõudega. Samas jäeti aga tähelepanuta, et juhtimisõiguse saamiseks peab taotlev isik läbima ka sõidukijuhtimise teooriaõppe 40 õppetunni ja sõiduõppe 27 sõidutunni mahus. Vastav koolitusnõue (nii teoorias kui praktikas) relvaloa taotlejal aga puudub ning seega on meelevaldse paralleeli toomine liiklusseadusega kohatu ja ebaproportsionaalne, võiks isegi öelda, et ebaprofessionaalne.

Kuidas avada ja avardada relvaloa taotleja mõttemaailma ja –viisi? 

Nagu iga haridusega seonduva omandamisel on olulisel kohal motivatsioon ja eeskuju. Kindlasti on vajalik kehtestada relvaloa taotlejatele kindla õppekava alusel kohustuslik kursuse läbimine. Programmi fookuses aga ei tohi olla ainult relvaeksami sooritamise eesmärk vaid avardada tuleb just eelpoolkirjeldatud võtmeküsimusi taotleja mõttemaailmas.

Sellega kaasneb loomulikult ka õppejõu vastutus. Kahjuks ei ole tahetud või julgetud analüüsida patoloogiliste liiklushuligaanide juhtimisõiguse aluseks olevaid kursuseid ja nende läbiviijaid. Iga väärkäitumise eest lasub moraalne vastutus ka teo sooritaja õpetajal.

Meditsiinivaldkonda trügides tahan tuua võrdluse relvaomanike ja tippsportlaste vahel. Kui ühed peavad oma liikumistest ja treeningkohtadest teavitama dopinguagentuuri ning olema valmis erakorraliste dopinguproovide andmiseks siis miks ei võiks samalaadne mehhanism läbimõeldult toimida ka relvakandjate osas ning seda nii korrakaitselises kui meditsiinilises vaates. Selle rakendamine minimeerib võimaluse, et relvakandja marsib läbi elu uduse pilguga relv ühes ja õllepudel teises käes.

Lisaks on kindlasti vajalik hinnata relvaloa taotleja stressitaluvust. Relva kasutamine hädakaitseolukorras ei ole niivõrd seotud tehnilise laskeoskuse kui vaimse ja psühholoogilise ettevalmistusega.

Aga ka neid olukordi tuleb enda jaoks teadvustada ja olla valmis oma oskusi rakendama. Meistriks saab harjutades – kui soovite laskmises täpne ja kiire olla siis selle eelduseks on baastehnika omandamine ja sellest tulenev kindlustunne.

Tehnika peab olema viidud reflekside tasandile, et oskused toimiksid ka kriisiolukorras. Üldjuhul kaasneb hädakaitseolukorda sattununa ka hirmufaktor ning sellega kaasnevad füsioloogilised reaktsioonid mõjutavad ajutegevust, sealt omakorda tulenevad signaalid aga inimese käitumist.

USA-s on uuritud politseinike stressikäitumist ning selgus, et keskmise pulsisagedusega 118 oli laskeharjutusel märgi tabamise protsent 97,12 %. Kui aga lisandus täiendav stressor ja simulatsiooniülesanne, mille raames tõusis pulss 160-ni siis tabamisprotsent langes 16-le. Ja seda treenitud ja erikoolituse saanud ametnike puhul.

Võime igaüks oletada, et kui meie märgi tabamise protsent ilma täiendava stressorita on kasvõi 70 siis stressori lisandudes kahaneb see ilmselt nullilähedaseks. Soomes läbiviidud uuringud stressori, pulsisageduse ja soorituse seostest kinnitavad, et kõrgema pulsisageduse puhul täheldatakse olulist sooritusvõime langust ning eriti kõrge pulsi korral tegutsemisvõimetust, ehk see on olukord, kus kasutuses olev relv pööratakse selle kandja vastu.

Tegelikkuses on võtmeküsimus pigem selles, kuidas relva mitte kasutada. Ainsad asjad mida ei saa tagasi kutsuda on väljalastud kuul ja öeldud sõna – mõlemad on hävitava jõuga.