Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor ja ülikooli rektori valimiste veterankandidaat Margit Sutrop. Foto: Scanpix

Kui mitte muu, siis vähemalt püsivuse ja järjekindluse osas näitab eile juba kolmandat korda Tartu Ülikooli rektori valimistel põrunud Margit Sutrop üles erakordseid voorusi, märgib Varro Vooglaid oma repliigis.

Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop on püüdnud viimase kümne aasta jooksul juba kolm korda alma mater‘i rektoriks saada, ent kõik katsed on nurjunud. Viimati oma taaskordset kandideerimist põhjendades ütles ta, et tal “ei ole praegu teist valikut, kui uuesti kandideerida, kuna mind kohustab eelmistel valimistel saadud suur toetus.”

Et eile õnnestus Sutropil saada taas arvestatav kogus hääli, siis võib eeldada, et ka edaspidi ei näe ta muud võimalust kui ikka ja jälle uuesti kandideerida, loomulikult ennastohverdavast kohusetundest, mitte isiklikust edevusest, võimujanust ega karjääriihast. Ei saa välistada, et kandideerimise võimalusi avaneb tal veel vähemalt kolm või rohkemgi korda, mis võimaldaks minna ajalukku konkurentsitult kõige enam kordi rahvusülikooli juhiks pürginud isikuna.

Kui mitte muu, siis vähemalt püsivuse ja järjekindluse osas näitab Sutrop üles erakordseid voorusi. Peaasi on mitte meelt heita ega lasta ligi laialdaselt liikvele lastud inetute kuulujuttude aluseks olevat arvamust, nagu võiks kolmest ebaõnnestunud kandideerimisest lugeda välja, et ülikoolipere lihtsalt ei taha teda rektorina näha.

Sel korral ei tahtnud Sutrop pärast valimiskaotust Eesti Päevalehe reporteriga üldse rääkida, vaid pööras küsimuse peale selja ja jalutas minema (vt altpoolt). Eelmisel kevadel toimunud rektorivalimistel Volli Kalmule alla jäädes andis ta aga Delfi vahendusel aimu, mille taha tema rektoriks saamine on seni jäänud: “Võib-olla jäi ülikoolil puudu julgusest valida uus kandidaat, valida humanitaar, valida esimene naisrektor.”

Loomulikut võib kolmel järjestikusel korral läbikukkumine põhjustada pettumist või isegi solvumist, aga oluline on sellest üle saada, mitte endas kahelda ning kindlameelselt ikka ja jälle uuesti proovida. Lootus jääb, et ülikool on arenemisvõimeline ning suudab endas kunagi leida julgust anda võimalus ka naiskandidaadile.

Väljavõte Eesti Päevalehest