Tänaste sündmuste valguses peaksid paljud õpetajad peeglisse vaatama ja küsima: keda ma aasta tagasi riigikokku valisin ja millistel kaalutlustel ma seda tegin, nendib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Alustuseks olgu öeldud, et ma ei väida, nagu oleksid kõik õpetajad in corpore valinud tänast valitsuskoalitsiooni. Kindlasti on ka õpetajate seas neid, kes toetavad konservatiivseid ideid.
Küll aga peaksid need õpetajad, kes andsid oma hääle Reformierakonnale, sotsialistidele ja Eesti 200-le, tõsiselt järele mõtlema.
Tuleb tunnistada, et Eesti Haridustöötajate Liidu esindajate sõnavõtud ei tee intellektuaalsele läbinägemisvõimele, mis haritusega peaks kaasas käima, mitte just erilist au.
Imestatakse siiralt selle üle, kuidas valitsus tahab ühele osale ühiskonnast "kohta kätte näidata", kuidas ei olda valmis dialoogiks ja kuidas surutakse jultunult ja vahendeid valimata läbi oma programmi.
"Suur osa valitsustest ehk Reformierakond ei taha tunnistada probleemi suurust. Osa valitsusest on otsustanud, et tuleb ühele osale ühiskonnast koht kätte näidata. Et meie oleme võimul ja meie näitame teile koha kätte," sõnab Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri.
"Tekitab aina enam kummastust, miks valitsus on võtnud joone vastandumise ja ühiskonna lõhestumise poole. Mitte et teha koostööd ja leida lahendusi. See tekitab aina enam nördimust," leiab sama liidu teabejuht Janno Isat, kommenteerides õpetajate homset Tartu meeleavaldust.
Samal ajal siiberdavad meeleavaldajate vahel ringi sotsialistid, nagu siseminister Lauri Läänemets ja Eesti 200 haridusminister Kristina Kallas, kes teevad näo, nagu nad oleksid opositsiooni esindajad ning nagu poleks neil valitsuse otsuste, riigieelarve valikute ja õpetajate praeguse olukorra pärast mitte mingit vastutust. Nende isikute kõnede peale kostub õpetajatest koosnevast publikust aplaus. Kuidas on selline poliitiline kanapimedus võimalik?
Kui õpetajad sellist poliitteatrit läbi ei hammusta, on Eesti üldhariduse tase tõesti suures ohus.
On väga hea, et õpetajad lõpuks streigivad, ent minu küsimus on järgmine: kus te olete olnud kümme aastat, mil Eesti rahva vastased valitsused on läbi surunud rahvast lõhestavaid algatusi? Kus te olete olnud, kui teerulliga suruti läbi kooseluseadust, Rail Balticut, vaktsiiniterrorit, kodumaist ettevõtlust tapvaid ja inimeste, kaasa arvatud õpetajate, elatustaset hävitavaid maksutõuse, kirsiks tordile abielu rüvetavat ja rahvast lõhestavat "homoabielu" ja peagi ka "vihakõneseadust", mille abil loodetakse valitsuse kriitikutel suu kinni panna – kaasa arvatud teil endil, austatud õpetajad?
Liberalistide valitsused on "võtnud joone vastandumise ja ühiskonna lõhestumise poole" mitte eile, vaid juba aastad tagasi.
Siis kui seda tehti konservatiividega, ei teinud paljud märkama, nüüd tehakse seda teiega.
See juhtub alati nii.
Igal juhul peaksid paljud õpetajad tänaste sündmuste valguses peeglisse vaatama ja küsima: keda ma aasta tagasi riigikokku valisin ja millistel kaalutlustel ma seda tegin?