Veiko Vihuri, 14. detsember 2019. Foto: Jüri Vlassov

Erakonna Isamaa uue ühenduse Parempoolsed manifestis esitatakse põhilises lääne senise poliitilise peavoolu usutunnistus. Selles pole midagi uut või parempoolset, pigemini kohtame siin ammu hapuks läinud vasakliberaalset retoorikat, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

Rahvusringhäälingu portaal vahendab erakonna Isamaa ühenduse Parempoolsed ühe eestvedaja Mihkel Kübara kommentaari, et äsja asutatud ühenduse esimene eesmärk on parempoolsele poliitikale ja maailmavaatele rohkem tähelepanu pöörata. Kübara hinnangul on Isamaa üldine poliitiline retoorika ja poliitikad jäänud minevikku kinni.

Kõlab huvitavalt, ent mida uut ja värsket siis välja pakutakse? Võtsin ette ühenduse kõlava pealkirjaga manifesti („Parempoolne valik Eestile“) ja üritasin aru saada, mida selles õigupoolest öeldakse. Sõelale jäid järgmised punktid.

Kõigepealt avatud rahvusluse kontseptsioon: „Kaasaegne rahvuslus põhineb eelkõige inimeste kuuluvustundel, mitte niivõrd etnilisel päritolul. Eestlaseks võib nii sündida kui saada, kuid oluline on eestlaseks jääda.“

Seejärel põhimõtteline heakskiit immigratsioonile: „Ränne on vabas maailmas loomulik ning konservatiivne poliitika ei seisne mitte sisserände eitamises, vaid targa rände soodustamises ja selle juhtimises Eesti majanduse ja julgeoleku huvidest lähtuvalt“.

Loomulikult vastuseis otsedemokraatiale: „Peame hoiduma populistlikest katsetest avada põhiseadust või kehtestada seadusi rahvahääletuse teel“.

Viide, et vähemuste õigused on ülimuslikud: „Enamuse arvamus ei kaalu üles teiste inimeste vabaduste riivet. Riik peab kaitsma üksikisikut ebaõigluse eest ning tagama vähemuste õiguse täisväärtuslikule elule.“

Viimaks tingimusteta ustavus liberaaldemokraatiale: „Ajal, mil maailma majanduse ja poliitika kese kandub üha enam Itta, peame Eestis jääma kindlaks meile omastele läänelikele väärtustele. Nagu näitavad arengud mitmes Euroopa riigis, siis sellelt kursilt kõrvale kaldumine võib juhtuda kergemini ja kiiremini, kui keegi oleks osanud seda arvata.“

Mõistagi on manifestis juttu veel muustki, ent just ülal loetletud teemad on olnud viimastel aastatel lääne ühiskondades tulipunktis. Siin on hoolikalt esitatud senise poliitilise peavoolu usutunnistus. Mis on selles parempoolne? Mida on selles uut? Mitte midagi. Pigemini kohtame siin ammu hapuks läinud vasakliberaalseid targutusi avatusest ja suletusest, läänelikest väärtustest, vähemuste õigustest jne.

Ma ei ole Isamaa valija ja pole minu asi sekkuda selle erakonna sisemisse diskussiooni. Küll aga tuleb selgelt välja öelda, et manifest „Parempoolne valik Eestile“ ei ole tõeliselt parempoolse ja konservatiivse inimese jaoks tõsiselt võetav valik.