Kokkuvõttes andis Indrek Tarand oma häbematu provokatsiooniga ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel endale ise jalaga tagumikku, sest läbikukkumine sai talle osaks nii riigikogu kui ka europarlamendi valimistel, tõdeb oma repliigis Varro Vooglaid.
Eile kulmineerunud Euroopa Parlamendi valimiste vaieldamatult üheks kõige suuremaks kaotajaks osutus kümme aastat eurosaadiku hüvesid nautinud Indrek Tarand. 2009. aastal koguni 102 509 häält kogunud ja 2014. aastal 43 369 valija toetuse pälvinud Tarand piirdus seekordsetel valmistel vaid 2856 häälega. Ilmselgelt on tema kui poliitiku täht kustunud ning kunagisest populaarsusest on alles vaid mälestus.
Niisiis tundub, et kokkuvõttes andis Tarand oma häbematu provokatsiooniga ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel endale ise jalaga tagumikku, sest läbikukkumine sai talle osaks nii riigikogu kui ka europarlamendi valimistel. Selle taustal muutub veelgi näotumaks Tarandi püüdlus pitsitada õiguskaitseorganite abil inimesi, kes tema provokatsioonile valulikult reageerisid, tunnistamata samas iseendal vähimatki süüd.
Nüüd on aga jõudnud kätte hetk, mil võib õigustatult tõdeda, et omad vitsad peksavad ning et kes pärast naerab, naerab paremini. Üleoleva irvega võõrast meeleavaldust kaaperdades üritas Tarand odavate nippidega populaarsust püüda, ent tegelikult sai ta hakkama hoopis oma ülimalt tasuva ametiposti kaotamisega. Teiste süüdistamise asemel tasuks pikalt peeglisse vaadata.
Tehtud! Paljude Objektiivi lugejate ühisel panusel on 2000 eurot provokaator Tarandile üle kantud