Kuvatõmmis veebilehelt www.kriis.ee

Kui riigivõim tahab, et tema kriisiaegseid suuniseid võetaks tõsiselt, siis oleks mõistlik mitte kohelda inimesi nagu lollikesi, kellele tuleb tõhususe huvides esitada selgelt üle võlli keeratud, tõde moonutavalt lihtsustatud loosungeid, märgib oma repliigis Varro Vooglaid.

Valitsus on käivitanud koroonaviiruse leviku piiramiseks uue sotsiaalkampaania, mis kannab keskset loosungit “Lähed välja – levitad viirust. Püsi kodus!” Muu hulgas avaneb see loosung suurelt eriolukorra kohta infot koondaval veebilehel www.kriis.ee.

Paraku on selliste sõnumite kampaania-korras levitamine heaks näiteks sellest, kuidas riiklik kriisihaldus võib kasvada üle riiklikuks paanika õhutamiseks. Probleem on selles, et kampaanialoosung “Lähed välja – levitad viirust” on otseselt manipulatiivne ja valelik ning paanikat külvav.

Kui ma lähen hilisõhtul kellegagi kokku puutumata jooksma, rattaga sõitma või koeraga jalutama, siis ei levita ma viirust. Kui ma lähen oma paadiga järvele kalale, siis ei levita ma viirust. Kui ma viin lapsed metsa värsket õhku hingama (mitte terviserajale, vaid tõesti metsa, kus ei kohta ühtki inimest), siis ei levita ma viirust. Rääkimata sellest, kui keegi talumees läheb oma põllule või metsa uitama või tööd tegema – ta ei levita mingit viirust.

“Ma ei ütleks, et see on õudne hirmutamine,” ütleb kampaania välja mõelnud reklaamiagentuuri Kontuur esindaja Urmas Villmann, kelle sõnul olevat hoopis tegu asjade nimetamisega õigete nimedega. “Teed seda – juhtub see,” selgitab ta. Aga nagu juba osutatud, on see selgitus lihtsalt vale.

Sest viirust levitatakse mitte välja minnes, vaid sotsiaalsete kontaktide kaudu. Vähegi intelligentne inimene on suuteline mitte ainult sellest eristusest aru saama, vaid ka sellest kohaseid praktilisi järeldusi tuletama.

Kampaaniat õigustatakse argumendiga, et kuigi kasutusele võetud loosung ei ole täpne (tõene), peeti seda vajalikuks, kuna see on tõhus. Aga kui riigivõim peab tõhususe nimel võimalikuks tõde moonutavate lihtsustustega avalikkust eksitada ja alusetult hirme külvata, siis on midagi olulist läinud tõsiselt valesti.

Vastutustundlik kriisi haldamine ei peaks tähendama terve mõistuse minetamist. Ja päris kindlasti ei sisenda riiklik paanika õhutamine usaldust. Kui riigivõim tahab, et tema suuniseid võetaks tõsiselt, siis oleks mõistlik mitte kohelda inimesi nagu lollikesi, kellele tuleb tõhususe huvides esitada selgelt üle võlli keeratud loosungeid, isegi kui need ei vasta tõele.