“Ma nägin Hirmu, millel oli rinnas silt „Vabadus.“ See ei olnud loomulik hirm surma või halva elujuhtumi ees. See hirm oli kunstlikult tekitatud ja seega eriti õõvastav. See ei olnud päris. See oli mänguelu, mis oli niivõrd kummastav, et oli soov sellest end võimalikult kaugele hoida,” meenutab Roland Tõnisson oma kogemusi Kanadas. Eestis aset leidvad sündmused järgivad tema sõnul sama stsenaariumi.  

Kultuurišokk

Kui ma paarkümmend aastat tagasi esimest korda Kanadasse sattusin, tabas mind kultuurišokk. Seda just inimsuhete osas.

Ma ei olnud kohanud varem sellist hirmu eneseväljenduse ees.

Kuulsin esimest korda ahistamisega võitlevatest institutsioonidest. Kuulsin sellest, et on võimalik purustada inimeste töökarjäär ja isiklik elu süüdistustega ahistamises. Sain teada, et väga paljud sellised “rassismi” ja “seksismi” pinnalt tehtud süüdistused osutuvad hiljem fabritseerituteks.

Seejärel hakkasin mõistma, miks on olemas inimesed, kelle jaoks poliitiline korrektsus kaalub üles sündmuste, asjaolude ja suhete tegeliku olemuse.

Ma nägin Hirmu, millel oli rinnas silt „Vabadus.“ See ei olnud loomulik hirm surma või halva elujuhtumi ees. See hirm oli kunstlikult tekitatud ja seega eriti õõvastav. See ei olnud päris. See oli mänguelu, mis oli niivõrd kummastav, et oli soov sellest end võimalikult kaugele hoida. Vana hea Orwell oleks võinud tõesti öelda kõike seda nähes: „Ma kirjutasin teose „1984“ hoiatuseks, mitte tegevusjuhiseks!“

Hirm nimega vabadus on kohale jõudnud

Nüüd on see hirm nimega vabadus jõudnud Eestisse.

Hirm on hiilinud meie hingedesse vargsi, toll tollilt, samm sammult. Meid on selleks ette valmistatud. Pinnast on kultiveeritud ja külvatud seemned on lasknud õied valla. Peagi võib oodata vilju.

See, mida näeme praegu meie ühiskonnas ja poliitilises elus, ei ole täiskasvanud inimeste suhete ja oskusliku tegevuse tulemus. Eestis on tõstetud pjedestaalile pisike vähemus, kellel on selle võrra kõvem hääl.

Teame ju, et tähele ei panda inimest, kes vaikselt oma taaka kannab. Vahel isegi väga rasket. Tähele pannakse seda, kes kõige kiledamalt ja koledamalt kisendab.

Eestis on nüüd selliselt käituv seltskond üles kasvanud. Nad on saanud näha 30 aasta jooksul “vabadust”, mille nimeks on tegelikult „vastutustundetus,“ „põhjusetu eneseimetlus” ja „hirm tegelikkuse ees.“

Need inimesed, kes oma vanuse poolest on täiskasvanud, ent sisult jäänud siiski lasteks, on sihtgrupiks poliitilistele grupeeringutele, kes oskavad ebaküpsete inimestega hästi manipuleerida. Oleme astunud kunstlikult tekitatud olukorda, mida meile serveeritakse reaalsusena.

Irreaalsuse mängureeglid

Selles irreaalsuses on mängureeglid väga kummalised. Eelkoolipedagoogidele ja algklassidega tegutsevatele on teada, et teatud vanuserühma kuuluvate laste puhul on mängureeglid venivad nagu keksukumm.

Kui grupp lapsi on otsustanud hakata mängima mõnda uut mängu, püütakse oma vahel panna paika reeglid. Rõhutatakse, et reeglid on kõigi jaoks. Peagi peale mängu algust selgub, et seatud kokkulepped ei pruugi kõigile olla meele järgi ja on mõnedele mängus osalejatele koguni takistuseks mängu võitmisel.

Seega võib juba üsna varsti peale mängu algust näha, et tekib huvigrupp, kes nõuab äsja kokkulepitu muutmist.

Ei, ei! Keegi ei nõua reeglite ärajätmist! Neid vaid kohendatakse vastavalt reaalsetele vajadustele. Enamasti selle kasuks, kes on häälekam ja nõudlikum ja rahulolematum pool.

Seega – eelkooliealiste ja varajases koolieas laste puhul on tegemist tavapärase käitumismudeliga, sest see on tingitud laste ealisest iseärasusest ja ebaküpsusest.

Jama on aga siis, kui selline käitumismudel saab osaks meie elust, mida meie oleme harjunud päris eluks pidama.

Mängumaalt pärismaailma, kus reeglid ei kehti

Märkamatult oleme aga sisenemas mängumaailmast pärismaailma, kus reeglid ei kehti. Või siis kehtivad vaid nende jaoks, kes kõige kiledamalt ja koledamalt kisendavad.

Keegi lastest on õues rääkinud, et Marti on kodus paha poiss. Kerstile Marti ei meeldi, sest ta mängib teises liivakastis ja Kersti kuuleb hea meelega selliseid jutte. Pealegi ei ole talle keegi seletanud, et kuulujutte kuulata ja levitada ei ole ilus. Kui ta Martiga õues kokku saab, pöörab talle selja ja annab mõista, et Marti on päh-poiss. Situatsioon on eelkoolipedagoogikas tuntud.

Kersti sõber Kari nõuab igasuguse eneseväljenduse piiramist, millega võib kedagi solvata. Tegelikult peab ta selle all silmas ennast ja nende liivakastis koos käiva seltskonna huve. Neid lapsi, kes mängivad pühapäevakooli õues, võiks aga tema arusaama järgi vabalt narrida ja mõnitada, sest nad on ju lihtsalt lollid ja friigid.

Kes sellega nõus ei ole, on ise idioot ja süüdistagu iseennast kui Kari ja sõbrad tulevad nende liivakooke puruks tallama. Katsugu nad ainult vastu kobiseda!

Uute reeglite järgi ei ole pühapäevakoolis käijatel mingeid õigusi peale kohustuse olla vait ja tassida naerusuil ämbrikestega vett Kari ja tema sõprade liivakasti. Seal ehitavad nad liivast unelmalossi ja mängivad haldjariiki, kus lendavad ringi sootunnusteta imeolendid, kellel on ükskõik, millisesse auku oma pesa ehitada.

Sada mudakoogivaba päeva

Erinevates liivakastides mängivad lapsed lepivad kokku, et nad ei loobi üksteist saja päeva jooksul mudakookidega.

Kersti, Kari, Marina, Kaja, Siim ja Andrus lubavad, et lasevad teise kasti lastel rahus oma linna ehitada. Ühed lapsed peavad reeglitest kinni ja usuvad, et nii saabki olema, sest varemgi on õue peal selliseid lepinguid tehtud.

Siis selgub ometi, et seekord võib reegleid muuta, kuna suured onud ja tädid on öelnud, et nüüd on Kersti terve õue president ja võib öelda mis tahab ja tema sõna on vaba. Jätke meelde, lapsed!

Vaba on Kersti ja temaga samas liivakastis kükitavate laste sõna. Ka Kari sõna. Aga mitte teie sõna!

Teises liivakastis koos käivad lapsed,- Mart, Martin, Monika, Jaak, Henn ja teised üritavad selles ootamatus, ja edaspidigi ilmselt kogu aeg muutuvas, olukorras hakkama saada, sest jõud on ebavõrdsed. Nimelt vaatavad suured ja tugevad onud pealt kuidas Kersti, Kari, Kaja, Marina, Siimu ja Andruse liivakastis on lood turvalisusega. Kui keegi pole rahul nende kummist reeglitega, saavad nad hurjutada.

Eesti rahvas on astunud üle virtuaalse mänguelu lävepaku. Ma usun siiski, et päris elu jääb peale. Loodus on selle juba nii seadnud, et elujõuetud eluvormid peavad taanduma. Ükskõik kui kiledalt ja haledalt nad ei kisaks, ükskõik kui nunnut nägu nad ei teeskleks.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnisson on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.