Ärge arvake, et kuulekus totalitarismile päästab neid, kes absurdsele režiimile kaasa kiidavad. See ei ole kunagi säästnud kedagi ei minevikus, ega tee seda ka nüüd. Totalitarismist võidavad vaid teiste represseerijad, ülejäänutest saavad kõigest ohvrid, kellel lastakse eksisteerida nii kaua kuni režiimil neist kasu on. Me oleme sisenenud totalitarismi eeskotta, kust ümberkasvatuslaagrisse on vaid üks samm, kirjutab Roland Tõnisson.
Nii arutu kui pealkirjaks olev küsimus ka ei tundu, ei ole see sugugi õhust võetud. Isolatsioonilaagrid mittekuulekatele, ükskõik millise nime all neid tunneme, kuuluvad totalitarismi juurde, ning totalitarismi oleme sisenemas. Austraalias on need juba kasutusel ja Saksamaa kaalub Austria eeskujul totaalset elanikkonna vaktsineerimist. Läti on astunud olulisi samme elanikkonna mahasurumiseks ja samal teel on ka Eesti.
Kui nüüd nimetame selliseid territoriaal-kultuurilisi haldusüksusi kui Austraalia, Saksamaa, Austria, Läti ja Eesti, siis me muidugi ei saa rääkida riikidest või rahvastest. Tegemist on võimule upitatud globalismikäpikutega või võimu usurpeerinud „rahvaesindajatega", kes demokraatlike ja humanistlike loosungite varjus suruvad rahvaid põlvili, kasutades selleks erinevaid vahendeid. Praegu on selleks „koroonaepideemia" ja "vihakõne" vastu võitlemise demagoogia, mis on üha sujuvamalt üle minemas konkreetsele repressiivrežiimile. Selle vilju oleme juba praeguseks näinud liigagi palju.
Inimestele ahelate külge riputamiseks on mitu teed. Kui seda teha järsult, on ühiskond šokeeritud ning vastav on ka reaktsioon – tekib vastupanuvõitlus. Kavalam on jätta inimestele mulje, et kõike tehakse nende hüvanguks. Stalinismi ajal elanud on meenutanud – enamlaste riigipöörde ajal „nende teiste" (vaimulikud, kulakud, aadlikud, intelligendi-raiped ja muu sarnane saast) vangistamised ja hukkamised ei kutsunud esile „uue elu ehitajates" mingeid emotsioone. Kui aga hakkasid lendama võitluskaaslaste ja pead – ehk revolutsioon hakkas oma lapsi õgima – ei jäänud üle muud kui laiutada käsi ja imestada: „Selgub, et ka nemad olid rahvavaenlased! Kes oleks osanud arvata!?" Ja kui järjekord jõudis nende enesteni, arvati, et see arusaamatus laheneb miilitsajaoskonnas või aitab kiri hoolitsevale isakesele Stalinile endale.
Praegu näeme, kuidas Läänemaailma erinevatest riikidest on saanud katselaborid, kus igaühes katsetatakse inimeste taluvuspiire.
„Rootsi"-nimelises katselaboris segatakse põliselanikkonda migrantidega, et rahvastik liiga rassistlikult valge ei oleks. Naaber Soomegi on saanud sellest oma osa ja juba tegutsevad seal kuritegelikud, Aasia ning Aafrika päritolu migrantidest koosnevad tänavagängid, kelle tegevus on nõudnud ka inimelusid.
„Saksamaa"-nimeline katselabor valmistub totaalseks süstiralliks olukorras, kus vaktsiinid ei aita hoiduda haigusest. Siin ja eelnimetatu puhul on küsimus ainult kontrollis ja võimus, mitte tervises.
"Läti"-nimelises katselaboris katsetatakse kodanike reaktsiooni opositsionääride füüsilisele allasurumisele.
Kuhu ehitatakse Eestis ümberkasvatuslaagrid? Ei ole vaja küsida „kas", vaid „millal". Milline kohalik omavalitsus võtab avasüli vastu riiklikult tähtsa objekti paigutamise oma territooriumile ja võimaldab vallaelanikel tänuväärselt tööd saada? Kõige absurdsemad fantaasiad on saanud Läänemaailmas reaalsuseks. Saab ka see. Austraalias on sellised laagrid juba olemas. See on ka ilmselgeks märgiks, et „Austraalia"–nimelises katselaboris järgi testitu ka mujal võetakse kasutusele.
Laste tapmine emaüsas ei ole enam mõrv, vaid inimõigus.
Samasooliste abielutseremooniad ei ole enam jumalapilkamine, vaid inimõigus.
Perekonna, traditsioonide ja Kristuse-keskse maailmakäsitluse mutta trampimine ei ole kuritegu, vaid arvamuseavaldus ja samuti inimõigus.
Inimõigustest ei ole mõtet enam rääkida. Üha enam saab selgeks, et inimesed jagatakse laias laastus kahte – totalitarismile kuulekad ja vastuhakkajad, kes on vaja maha tampida – võttes nendelt ja nende lastelt võimaluse end elus hoida. Ja selle võimaluse elada saavad nad vaid siis, kui võtavad kanda „ühe, ainuma ja ainuõige" maailmavaate truudusemärgi – vaktsiini. Nii lihtne see ongi.
Nõukogude ajal võis dissident elatada end kojamehena, katlakütjana, valvurina või muu lihtsa ametiga. Peterburi tuntud laulikul Boriss Grebenštšikovil on ka lugu sellest ajast – „kojameeste ja valvurite põlvkonnast," mis kajastas nõukogude ajastu absurdsust. Arvasime, et need ajad on möödas. Kui naiivsed me olime … Uustotalitarism ei lase sellel nähtusel sündidagi – kärva ise ja kärvaku su lapsed, kui sa ei võta vastu „sinu riigilt" „tasuta tervist." Austraalias ja New Yorki osariigis USA-s ei ole vaktsineerimata inimesel võimalik teha ka kaugtööd – kas on siis sellel midagi tegemist murega inimeste tervise pärast? Mitte midagi.
Valitsuse valelikkus on ilmselge. Vabatahtlikust vaktsineerimisest on saanud sunniviisiline. Laste puutumatus näib vaid sõnakõlksuna kõigi muude valede kõrval. Lapsevanemate õigused oma laste eest seismiseks võivad kaduda üheainsa valitsuse määrusega, mida ei ole vaja kellelgi kinnitada. Lapsevanemate kohustused võtab seejärel endale riik – ilmselt leitakse rahvatervise vaenlaste lastele koht lastekodudes nagu omal ajal likvideeritud rahvavaenlaste pereliikmetele. Kas tõesti on vaja selles veendumiseks igal ühel eraldi kogeda „valitsuse" määruse tulemust kui julgeolekustruktuurid saavad loa murda sisse ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida!?
Enamus inimestest mõtleb ebaõiglusele ainult siis kui see juhtub nendega. Kui see nendega juhtuma hakkab, on juba hilja midagi muuta. Eesti Vabariigi kodanike vastu on käivitatud repressioonid. Ärge arvake, et kuulekus totalitarismile päästab neid, kes absurdsele režiimile kaasa koogutavad. See ei ole kunagi säästnud kedagi ei minevikus, ega tee seda ka nüüd. Me oleme sisenenud totalitarismi eeskotta, kust ümberkasvatuslaagrisse on vaid üks samm.